Inimesed on ainus teadaolev liik, kes kasutab täielikult sümboolset keelt – süsteemi, mis suudab väljendada abstraktseid ideid, kujuteldavaid maailmu ja lõputuid tähenduslikke kombinatsioone. Kuid kuidas me selleni jõudsime? Keele päritolu on üks teaduse keerulisemaid küsimusi, sest keel ei fossiliseeru – ükski varajane kõne ega grammatikareeglite kogum ei ole arheoloogilistesse kihtidesse säilinud. Uurijad toetuvad seega kaudsete tõendite kildudele: luuanatoomiale, tööriistatootmisele, koopamaalinguile ja teiste liikide kommunikatsioonile. Ühe teooria järgi arenes keel žestidest, teise järgi jäljendas see loodushääli. On ka hüpoteese, mille kohaselt tekkis keel sotsiaalse sideme loomise vajadusest või tööriistavalmistamisega seotud kognitiivse arengu kõrvalproduktina. Osa teadlasi usub, et keel tekkis üheainsa hüppena umbes 70 000–100 000 aastat tagasi seoses nn kognitiivse revolutsiooniga. Teised väidavad, et keele areng oli aeglane ja kumulatiivne protsess, mis algas miljoneid aastaid tagasi. Kuigi täpne vastus puudub, aitavad need teooriaid mõista inimkommunikatsiooni ainulaadsust ja meie liigi kognitiivset eripära.
