Teekaardid ja koalitsioonilepingud ei ole õiguslikult siduvad ning kui neist saab tagauks õigusriigis kokku lepitud poliitikakujundamise protsessi eiramiseks, on tegemist ebademokraatliku ja halva valitsemisega, leiab Külli Taro Vikerraadio päevakommentaaris. Kui siiani oleme Euroopa Liidu eeskujul ka siseriiklikus poliitikakujundamises kasutusele võtnud rohelised ja valged raamatud, siis nüüd näib olevat saabunud teekaartide aeg. Riigikogu menetluses oleva kliimaseaduse eelnõu näeb kliimaeesmärkide saavutamiseks ette teekaartide koostamise. Eelmisel nädalal kinnitas valitsus protokollilise otsusena “Eesti mehitamata sõidukite sektori arengu lähtealused ja teekaardi 2026–2030”. Teekaarte on muidugi varemgi koostatud nii asutuste kui ka valdkondade tegevuse planeerimiseks. Kuid minule teadaolevalt on mehitamata sõidukite ehk droonide paber esimene valitsuse heaks kiidetud teekaart. Sellise protokollilise otsuse õiguslik tähendus on seejuures üsna segane.
