Katku seostatakse enamasti tihedalt asustatud ajalooliste linnadega ja haiguspuhangutega, mis olid inimajaloos ühed surmavamad. Värske uuring aga näitab, et haigus niitis inimesi juba aastatuhandeid varem hoopis teistsuguses keskkonnas. Rahvusvaheline teadlasrühm kirjeldab teadaolevalt kõige varasemaid katku puhanguid. Need leidsid aset umbes 5500 aastat tagasi Kagu-Siberis, Baikali järve ümbruses elanud küttide-korilaste seas. Kopenhaageni ja Oxfordi ülikoolide ning mitme teise teadusasutuse uurijad eraldasid ja analüüsisid neljast muistsest matmispaigast leitud 46 inimese DNA-d. Geneetiline analüüs paljastas, et vähemalt 39 protsendil neist inimestest leidus jälgi katkubakteri Yersinia pestis varajasest tüvest. Andmed näitasid selget mustrit nakkuse leviku kohta. Sugulussidemete analüüs tõi esile, et haigus laastas väikeseid perekondlikke rahvarühmi. Esimese puhangu surmad toimusid väga lühikese aja ehk sisuliselt ühe põlvkonna jooksul. Tulemused olid ilmekad ka vanuselise jaotuse osas: kõige rängemalt tabas katk lapsi. Suremus oli kõige suurem just kaheksa kuni 11 aasta vanuste laste seas.
