**Iraani sõja uus eskaleerimine: Trump alandatuna, väinad sulgumisohus**
Täna hommikul on Iraani ja Iisraeli vaheline sõda jõudnud kõige ohtlikumasse faasi pärast aprilli alguse relvarahukokkulepet. Pühapäeval ründas Iisrael Beiruti äärelinna lõunas, et tabada Hezbollah’ positsioone Lõuna-Liibanonis – seejuures just hetkel, kui Pakistanist saabusid vahendajad rahuläbirääkimisteks. Iraani IRGC vastas öö jooksul ballistiliste rakettide salvega Iisraeli Ramat Davidi lennubaasile, nimetades operatsiooni “Tõelise Lubaduse 5. faasiks”. Iisrael lõi vastu, tabades Iraani sihtmärke Teheranis, Tabrizis ja Isfahanis – kasutades selleks Iraagi ja Saudi Araabia õhuruumi ja lennubaase, mis viitab nende riikide vaikivatele kokkulepetele. Iraan vastas kohe “Operatsioon Nasriga” (operatsioon Võit), tabades Iisraeli Nevatimi ja Tel Nofi strateegilisi lennubaase. Samal ajal tulistasid Jemeni Ansar Allah Iisraeli ja Saudi Araabia Prince Sultani baasi pihta ning kuulutasid Iisraeliga seotud laevad Punase mere sõjalisteks sihtmärkideks. Kirjutamise hetkel on teated Bab el-Mandeb’i väina sulgumisest kontrollimata, kuid usutavad (Naked Capitalism, 8. juuni 2026).
Eriti silmatorkav on Trump-Netanyahu-dünaamika. Trump ütles Financial Timesile, et “kutsub kõiki käike” ja Netanyahul “ei jää muud üle” kui deal vastu võtta – kuid seda öeldi täpselt siis, kui Iraani raketid lendasid FT-intervjuuri toimumise ajal üle põhja-Iisraeli. Valge Maja ametnik on nüüd teatavasti tunnistanud, et Trump tegi “fundamentaalse vale kalkulatsiooni” Iraani suhtes. Responsible Statecraft on varem analüüsinud Trumpi suutmatust Netanyahut ohjeldada, märkides, et Ühendriikidel on reaalsed hoovad – luure- ja relvastustarned –, mida pole kasutatud (Responsible Statecraft, 1.–5. juuni 2026). Trita Parsi on kirjutanud, et Trump võis Netanyahule isiklikult öelda “kõik vihkavad sind”, kuid teod räägivad teist keelt (Antiwar.com, 4. juuni 2026).
Kriisi pingetel on mitu kihistust. Esiteks on USA-Iraani läbirääkimised praktiliselt kokku kukkunud: Iraan nõuab 24 miljardit dollarit külmutatud vara tagastamist, USA aga pakub suunata need vahendid Lahesriikidele “sõjakahjude hüvitiseks” – pakkumine, mida Iraani läbirääkijad on kategoriliselt tagasi lükanud (Bloomberg, Naked Capitalism, 6.–8. juuni 2026). Teiseks nõuab Iraan relvarahu kõigil rindejoontel üheaegselt, USA aga soovib eraldiseisvaid kokkuleppeid. Kolmandaks on Hormuz Strait alates veebruarist ligi 90–95% suletud, mõjutades ülemaailmset energiavoogu, ning nüüd on oht Bab el-Mandeb’ile – teine kriitilise tähtsusega Suessi kanali ümbersõidu võimalus. IEA juht Fatih Birol on nõudnud Hormuz’i “kohest ja tingimusteta avamist”, hoiatades globaalse energiakriisi intensiivistumisest (Naked Capitalism, 7. juuni 2026).
Lähema aja jälgimiseks: kas Iraan kinnistab “Operatsiooni Nasr” eraldi sõjategevuseks Iisraeli vastu (erinevalt varasemast Iraani enda kaitsereaktsioonist); kas Bab el-Mandeb’ reaalne sulgemine leiab kinnitust peavoolumeedias ja mõjutab naftahindu hüppeliselt; ning kuidas reageerib Lõuna-Korea turu 8,3% langus esmaspäeva avamisel globaalsetele IT-aktsiate hindadele (Financial Times, 8. juuni 2026).
**USA tõmbab Euroopa energiavarustuse kütkel lähemale enda kontrolli alla**
Täna avaldas Naked Capitalism põhjaliku analüüsi, mis toob välja strukturaalse muutuse Euroopa energiapoliitikas: USA on teel saada EL-i suurimaks gaasivarustajaks, möödudes Norrast – ning see protsess ei piirdu LNG-eksportiga Atlandi ülest, vaid hõlmab üha laiemat kontrolli Kaukaasia ja Kaspia piirkonna energiainfrastruktuuri üle (Naked Capitalism, Conor Gallagher, 8. juuni 2026). USA riigidepartemang on avalikult teatanud soovist “suuremat rolli” Aserbaidžaani torujuhtmete infrastruktuuri jaoks, kusjuures ExxonMobil ja Chevron on juba Aserbaidžaani energiasektorisse lõimitud. Samal ajal rajatakse USA 74-protsendilise kontrolliosaluse alusel ühisettevõte nn TRIPP-koridori arendamiseks – 43-kilomeetrilise maariba läbi Lõuna-Armeenia –, mis ühendaks Aserbaidžaani selle eksklaaviga Türgi kõrval ning saaks olema tuleviku energiakoridor Euroopasse.
Artikli taust selgitab, kuidas EL-i otsus “derussifitseerida” energiaturud 2028. aastaks koos TurkStream-i järkjärgulise sulgemisega on praktikas tähendanud ühest sõltuvusest (Venemaa) siirdumist teise (USA) poole, mitte tõelist energiasõltumatust. Slovakkia peaminister Robert Fico on seda tabavalt sõnastanud: “Kas me oleme juba nii idioodid?” – viidates olukorrale, kus EL ostab sama vene gaasi, kuid Ameerika kaudu, ameeriklasest lisatasu eest (Naked Capitalism, 10. mai 2026). Veelgi enam: EL-i enda määrus eeldab, et TurkStream’i läbiv gaas on vene gaas, mis peaks selle praktiliselt sulgema – kuid see samas eeldab Aserbaidžaani tootmismahu olulist kasvu, mida tänapäevased andmed ei toeta: Aserbaidžaani gaasiekspordid EL-i langesid 2025. aastal 1% võrra, mitte ei kasvanud.
Siin peitub struktuurne vastuolu, mida peavoolumeedias vähe analüüsitakse. USA hoob on mitmekihiline: otseinvesteeringud Aserbaidžaani, kontroll TRIPP-koridori üle Armeenias, LNG-eksport Atlantiku üle ja Türgi-suunaliste torustike areng. Samal ajal blokeerivad USA sanktsioonid Iraani gaasivood (mis muidu oleksid loogiline täiendus Türkmenistanist Euroopasse jõudmiseks), ning Teherani 2003. aasta konventsioon blokeerib Trans-Kaspia torujuhtme – kusjuures USA soov seda konventsiooni ignoreerida võib omakorda kahjustada Kaaspia piirkonna julgeolekut. Aprilli Politico küsitlus näitas juba, et eurooplased peavad USA-d ohuks sagedamini kui Hiinat – esimest korda ajaloos.
Edaspidi tasub jälgida, kas Türgi-Rumeenia “sõjaline” torujuhe NATO idatiivale läbi Bulgaaria saab selle suve NATO tippkohtumisel (Ankaras) läbimurde; ning kas EL-i TurkStream-i blokeerimismääruse range rakendamine kutsub esile suurema poliitilise kriisi Ungari ja Serbia suunas.
**USA ja Iisraeli sõjaline integratsioon: Kongress lükkas vastuseisu kõrvale**
Eelmisel nädalal toimus USA Kongressis märkimisväärne poliitiline lahing: esindajatekoja kaitseeelarvekomisjonis lisati kaitsekulutuste seaduse eelnõusse (NDAA 2027) nn sektsion 224, mis lubab USA ja Iisraeli sõjaväel jagada infrastruktuuri, luureandmeid ja logistilist tuge ühises kaitsearengu raamistikus – käsitades Iisraeli sarnaselt Suurbritannia, Kanada, Austraalia ja Uus-Meremaaga nn “Five Eyes”-tüüpi partnerina. Esindaja Ro Khanna katsed eelnõust see sektsioon eemaldada kukkusid läbi, kuigi ta kasutas just “America First”-retoorikat: “Miks peaksime rahastama välisvõimu sõjamasinat meie enda kaitsemahust?” (Responsible Statecraft, Kelley Beaucar Vlahos, 4. juuni 2026). Pro-Iisraeli lobitöö kaalus argumendid üles, ning sektsioon jäi eelnõusse; eelnõu pole veel saanud täiemahulise koda-hääletuse (Naked Capitalism kommentaar, 8. juuni 2026).
Responsible Statecraft on seda arengut põhjalikult jälginud mitmes artiklis. Ben Freemani analüüs (29. mai 2026) näitas, kuidas protsess algas “vaikse lisandusena” ilma avaliku aruteluta. Pensionärist kongressor Joe Kent (3. juuni 2026) kirjutas, et USA-Iisraeli sõjaline integratsioon on “America First’i” vastand, sest see sidub USA sõjaväe ressursid välisriigi poliitiliste eesmärkidega. MintPress News (Alan Macleod, juuni 2026) nimetab seda otsesõnu “kahe sõjaväe üheks sulatamiseks”. Samal ajal on ilmunud andmed, et Trumpi lähikondlane Brad Parscale vahendas miljoneid Iisraeli valitsuse rahasid USA meediasse (Responsible Statecraft, 28. mai 2026) – mis viitab laiemale meediasurve tasandile, mis kaasneb poliitiliste otsustega.
Küsimus, kas see on sümboolne või sisuline otsus, jääb lahtiseks. Ühelt poolt on sektsion 224 alles eelnõu etapis ning senat ei ole hääletanud. Teiselt poolt näitavad täna toimuv sõjaline eskaleerumine Iraanis ja USA reaalne operatiivtugi Iisraelile (luure, relvasüsteemid, Saudi ja Iraagi õhuruumi kasutamine) – nagu Naked Capitalism täna viidates Dimitri Lascarisele märgib –, et sõjaline integratsioon toimub juba de facto, sõltumata NDAA tekstist. Põhiline pinge jääb: ametlik integratsioon muudaks Kongress’ ja avalikkuse jaoks kulud ning vastutuse nähtavamaks, mis mõne arvates on selle vastuseisu tegelik motiiv ehk siis läbipaistvuse, mitte iseenesest poliitika vastustamine.
—