Kunst on alati olnud midagi esteetilist, mida inimesed saaksid nautida ja mis mõjuks positiivselt, mõjutaks inimeste emotsioone paremuse suunas. Siis aga ilmus kunstimaastikule arvamus, et kunst peab olema midagi provokatiivset. Idee oli mõnes mõttes originaalne – et see paneks inimesed arutlema selle üle, mis kunst on. Aga nagu ikka, läks asi ülekäte ja hakkas iseendale vastu töötama. Kunst ei mõju enam provokatiivselt, vaid on provokatsioon ise. Arutelu on kadunud, uuskunst on hakanud oma elu elama ja see on nagu kiskja, kes ei lepi kriitikaga, vaid hammustab. Ta ei anna enam võimalusi mitmekesisuseks, vaid on seadnud eesmärgiks vaenu külvata – nüüd ongi kunsti eesmärk ainult kõike ja kõiki provotseerida, et karvad lendaks. See on tekitanud pingeid, mida enam ei lahendata; vastuolusid, mis enam ei kao; tülisid, kus kokkulepet enam saavutada ei suudeta, ning viha, ehtsat klassiviha nende vastu, kes provokatsiooni ei jaga. Kunst enam ei ühenda, vaid ajab tülli, lõhestab ühiskonda, paneb vastastikku karvu kitkuma. Kunst pole enam produktiivne, vaid on destruktiivne.
