Lance Roberts kirjutab RealInvestmentAdvice.com’is, et Milton Friedmani kuulus tsitaat inflatsiooni kohta on muutunud finantstelevisioonis poolikuks loosungiks, mis moonutab tegelikku majandusteooriat. Tavaliselt korratakse vaid lauseosa “inflatsioon on alati ja kõikjal rahaline nähtus”, millest tehakse järeldus, et rahatrükk või ettevõtted põhjustavad inflatsiooni.
Täislause kõlab aga: “…selles mõttes, et seda saab tekitada vaid rahahulga kiirem kasv võrreldes toodanguga.” See lõpuosa muudab kogu tähenduse. Friedman lähtus vahetusvõrrandist MV = PQ ja väitis, et pikaajaline hinnatõus saab tuleneda vaid rahapakkumise kiiremast kasvust kui majanduse tootmisvõimsus. Pakkumise pool oli tema mudelis juba sees — toodangu kokkukukkumine stabiilse rahahulga juures annab sama tulemuse kui rahakasv stabiilse toodangu juures.
Friedman eristas selgelt suhtelisi hinnamuutusi ja püsivat inflatsiooni. Kui näiteks sõja tõttu kerkib naftahind, kulutavad tarbijad rohkem energiale ja vähem muule — see on ühekordne hinnatasandi nihe, mitte inflatsioon. Tegelikuks inflatsiooniks muutub see vaid siis, kui rahapoliitika seda võimendab. Per Bylund on lisaks osutanud, et CPI ja SKP on muutunud Goodharti seaduse näideteks: mõõdik kaotab väärtuse, kui sellest saab eesmärk.