Euroopa turbaalad ei ole enam pelgalt süsiniku sidujad ja haruldaste liikide elupaigad – kasvavate julgeolekupingete taustal nähakse neid üle kogu Euroopa looduslike kaitsetõketena. Balti riigid – Eesti, Läti ja Leedu – uurivad Balti kaitseliini raames, kuidas turbaalasid ja teisi märgalasid saab integreerida piirikaitses looduslike takistustena. Turbaalade läbimatus raskendab sõjatehnika liikumist oluliselt – professor Hans Joosten Greifswaldi Rabakeskusest võrdleb neid miiniväljaga, kuid inimlikumal moel: läbipääsud on olemas, kuid koonduvad kitsastesse koridoridesse, mida on lihtsam jälgida. Joosten rõhutab, et turbaalad on ajaloo jooksul kujundanud riikide piirialasid üle kogu maailma. Saksamaal on turbaalade poliitika olnud seni peamiselt keskkonnakaitselise suunitlusega – valitsus soovib kuivendatud alasid taastada heitkoguste vähendamiseks ja veevarude säilitamiseks. Maailmas pärineb 5% kõigist heitkogustest kuivendatud turbaaladelt, Saksamaal 7% ja Mecklenburg-Vorpommernis koguni 40%. Julgeolekupoliitiliselt peetakse ressursse kõige tõhusamaks kasutada Balti riikides ja Poolas, kus on otsene ohusituatsioon ELi ja NATO välispiiril, palju taastamist vajavaid alasid ning madalamad maahindad.
