Majanduskriitik Charles Hugh Smith väidab, et eluase ei saa olla samaaegselt nii elukoht kui ka investeeringuvara mullimajandusel — need kaks rolli on üksteisega vastuolus. Eluaseme muutumine tavalisest elupaigast finantsvaraks on toonud suurt kasumit neile, kes mulli üleval hoiavad, kuid kahjustab elanikke, kes vajavad taskukohast kodu. Smith toob välja, et omaniku poolt kasutatava eluaseme statistika on ulatuslikult moonutatud: puudub regulatoorne järelevalve, mis kontrolliks, kas hüpoteegi saajad tegelikult elavad ostetud kinnisvaras. Philadelphi Föderaalreservi uuring kinnitab, et omaniku elamisega seotud pettus on laialt levinud. Kuurortpiirkondades moodustab lühiajaline puhkusemajarent (nt Airbnb) üle 15% kogu kättesaadavast eluasemest, kusjuures kaks kolmandikku korterite ostjatest on mujalt osariikidest. Tulemuseks on kohalike elanike väljatõrjumine. Smith rõhutab, et tühjad või lühirendi eesmärgil hoitavad investeerimiskorterid asuvad ka linnades, kus on töökohtade nõudlus ja eluasemepuudus suur. Probleemi süvendavad LLC-de taha peidetud omanikud, kellele ei laiene tavalised kontrollimehhanismid.
