Kohtusin Andrus Kasemaaga eelmisel suvel roosiaia vastuvõtul 20. augustil. Istusin parajasti oma sõbraga lauakese taga, sõin mingit uhket rooga ja libistasin veel uhkemat joogikest oma ülesmukitud huulte vahelt kurgust alla – kui äkitselt nägin teda! Täiesti tavalises jopis üks blond peanupuke, natuke segaduses, parasjagu pildistas ta aia uhket vaadet ja/või mängivat bändi. Alguses mõtlesin, et äkki ma eksin, kuid pikema vaatlemise peale sain aru, et tegemist on tõepoolest the one and only – Kasemaaga! Mõtlesin endamisi siis: “Juhhei, siin on minu võimalus!” Lugeja võib arvata must mida tahes, aga inimeste juurde ma esimesena naljalt end esitlema ei lähe (ja seda sugugi mitte uhkusest ega ülbusest, vaid pigem seetõttu, et ma pelgan inimesi), aga Kasemaa raamatute lugemine kuidagi nagu tekitas mus juba ammu tunde, et see on minu inimene. Ja kaugelt vaadates tundus ta suhteliselt… ohutu. Niisiis võtsin südame rindu ning hakkasingi kontsadel kõmpima selle jopis blondi venna poole.
