Silver Õun kirjutab kultuurilehes Sirp, et “Michaeli”-laadse soperdise tähelend tõestab, et kui frantsiisijärgede kehv minek tuleneb sisust tühjaks imetud stsenaarsetest skelettidest, pole muusikalise eluloofilmi puhul sisu esmatähtis. Mängufilm “Michael” (2026, USA-UK, 127 minutit). Režissöör Antoine Fuqua, stsenarist John Logan, operaator Dion Beebe, heliloojad Lior Rosner ja Michael Jackson, produtsendid Graham King, John Branca ja John McClain. Osades Jafaar Jackson, Colman Domingo, Nia Long, Juliano Valdi, KeiLyn Durrel Jones, Laura Harrier, Jessica Sula, Mike Myers, Miles Teller jt. “Suur Michael, ta oli üllas, nii hoolitsev, tark ja hea. Meid lapsi võtaks ta sülle ja silitaks õrnalt pead.” Michael Jacksoni uus eluloofilm tahab vaatajat veenda paljus, ja nii häiriv, kui see ka polnud, ei suutnud ma kinosaalist väljudes vaigistada oma peas tosinat häält, kes kordasid pioneeri tublidusega seda kõigile teada tuntud luuletuse parafraasi.
