Müürilehe filmikriitikute konkursi teine koht Dokumentaalfilm “Pangolin: Kulu’s Journey” Kokku kerida ja ära oodata – see taktika enam ei tööta. Ja see, mis aitas ellu jääda miljonite aastate vältel, võib ühel hetkel osutuda suurimaks nõrkuseks. Tavaliselt ei kujune mõtted pärast filmi vaatamist kohe. Alles paar nädalat hiljem justkui uhutakse rannale lihvitud mõttekild ja saad aru, mis sind tegelikult puudutas. Pippa Ehrlichi filmiga “Pangolin: Kulu’s Journey” läks just nii. Pippa Ehrlich, Oscari laureaat filmi “My Octopus Teacher” (“Minu õpetaja, kaheksajalg”, 2020) kaasautorina, loob taas isikliku suhte vaataja ja ühe olendi vahel. Seekord on peategelaseks pangoliin – soomustes, iidne, nagu oleks astunud välja otse mesosoikumist. Gareth Thomas – lõuna-aafrika investeerimisjuht, kellel puudub igasugune loomade rehabilitatsiooni kogemus – saab ootamatult Johannesburgis salaküttidelt konfiskeeritud pangoliinipoja Kulu eestkostjaks. Suure osa materjalist filmib ta ise – pangoliinid on äärmiselt tundlikud, mistõttu võtted toimuvad peaaegu ilma meeskonnata.
