Kujundaja ja kaanefoto autor Liis Karu Istun oma magamistoas ja nutan. Mitte kurbusest, vaid äratundmisrõõmust. See vaibub ja kordub siis peatumatu jõuna uuesti. Mu ees on Eia Uue “seitsme aasta jagu mõtteid ja kirjutisi sõprusest, armastusest, argipäeva helgetest hetkedest, aga ka isolatsioonist, hirmust ja kaotusvalust”, nagu summeerib raamatu tagakaas. Palju on siin sellist, mida olen isegi kogenud, aga tihti sõnadesse panna ei oska. Eia Uus andis sel sügisel mulle Tallinna Ülikoolis loovkirjutamise kursust. Olin osalejatest ainukene, kes magistriõppes kirjandust ei õppinud, aga teadsin, et soovin just Uue ainest osa saada. Pärast ühte loengut tormasin ähmiga ruumi tagasi, sest olin oma koti maha unustanud. Eia naeris mahedalt, jutt veeres ning järsku mainis ta, et mäletab, kuidas ta korraga magistrit ja täiskohaga tööd tegi – nagu mina – ning läbipõlemise tõttu Seewaldisse sattus. Just see jutuajamine aitas mõista, et ka mina vajan abi, ning paar kuud hiljem istusin juba kliiniku valvetoa koridoris, põsed voolavatest pisaratest märjad.
