Eestil on palju kvaliteetseid andmeid, mis on kogutud väga pika aja jooksul. Vähestel riikidel on kasutada nii kvaliteetne andmekomplekt kui meil, veel vähematel ulatub see sama pika aja taha, kirjutab Andres Kütt algselt Riigikogu Toimetistes ilmunud kommentaaris. Sageli kurdetakse andmete kvaliteedi või nende keerulise kättesaadavuse üle. Kõige värskem näide on Eesti inimarengu aruanne (Kindsiko, 2026), mille terve teine peatükk on pühendatud haridust puudutavate andmetega seotud probleemidele. Kuidas siis nii? Eesti riigi infosüsteemi arhitektuur kujunes põhijoontes välja juba 30 aastat tagasi, selle peamised tehnoloogilised, juriidilised ja poliitilised elemendid on olnud paigas mitukümmend aastat. Selle aja jooksul on riigi infosüsteemi eri aspektide juhtimisega tegelenud palju spetsialiste, vahetunud on valitsused. See, et andmetega seonduvat ei ole sellest hoolimata suudetud lahendada või isegi probleemi konkreetsemalt sõnastada, viitab, et tegu on “nurjatu” probleemiga (Rittel & Webber, 1973). Meie loodud süsteem ei käitu soovitud viisil ja me ei tea päris hästi, miks see nii on või kuidas võiks paremini.
