**USA-Iraani sõja surnud ring: Hormuse väin suletud, “kokkulepe” järjekordne kujutlus**
Täna on USA ja Iraani vaheline konflikt — mis algas 28. veebruaril 2026 — jõudnud uude keerukusse. Trump postitas sotsiaalmeediasse, et USA lööb Iraani “VÄGA KÕVASTI TÄNA ÕHTUL”, ähvardas hõivata Kharg Islandi ja võtta Iraani naftaeksport oma kontrolli alla. Viis tundi hiljem kuulutas ta, et “oleme sõja Iraaniga lahendanud” ja et allkirjastamine toimub lähipäevil. Iraani riiklik meedia lükkas kõik väited ümber: IRGC nimetas Trumpi sõnu “kateteks põgenemiseks sõjast” ja välisministeeriumi kõneisik Esmaeil Baghaei ütles, et “midagi pole lõplikustatud” ning Ameerika pool muutis pidevalt oma seisukohti. Iraani poolametlik Mehr uudisteagentuur avaldas samal ajal eelnõu 14 punkti, mille hulgas on Hormuse väina avamine 30 päeva jooksul, 300 miljardi dollari väärtuses ülesehitushüvitis, külmutatud varade vabastamine ja sanktsioonide tühistamine — tingimused, mida Washingtoni praegune seisukoht ei võimalda täita. Politico andmetel sekkusid Katari emiirist ja UAE presidendini mitu Pärsia lahe riigijuhti, et Trump sõjalise löögi peataks.
Konflikt sai alguse sel kevadel, kui USA liitus Iisraeliga Iraani-vastastes sõjalistes operatsioonides. Iraanile vastuseks sulges Iran Hormuse väina, mis on maailma olulisim energiakoridor — läbi selle liigub umbes 20% kogu maailma naftatarbimisest. OilPrice andmetel kaupleb Brent toornaft praegu 93,39 dollariga ja WTI 90,84 dollariga barreli eest. Kui relvarahu peaks kokku kukkuma, hindavad analüütikud naftahinna tõusu 150 dollarini barrelit. Pikaajalisemates stsenaariumides (kui mahuvaru puhvrid ammenduvad) räägitakse 136–387 dollarist barrelit, olenevalt nõudluse paindlikkusest. Nakedcapitalism tsiteerib Londoni Financial Timesi artiklit “super-kitsikusest” metalliturgudel: vasehind on lähedal oma kõigi aegade kõrgeimale ja alumiinium kõrgeimal tasemel nelja aasta jooksul, kuna Iraani sõda on tõstnud kaevandamise kulusid (diislikütus, väävelhape).
Olulisim vastuolu seisneb selles, et nii Trump kui ka Iraani poolel on sisemine ühtsusepuudus, mis teeb kokkuleppe sõlmimise erakordselt raskeks. Trump saab rääkida vaid enda nimel, sest tema läbirääkijatel pole volitust Iisraeli poolt siduvaid lubadusi anda — Netanyahu reageeris väidetavale kokkuleppele kohe Liibanoni-ähvardusega. Iraani pool omakorda ei saa lubada midagi, mida kõrgeim juht Khamenei pole kinnitanud. Antiwar.com analüütik Trita Parsi on kirjeldanud seda kui “topeltesinduse” lõksu — kumbki pool ei suuda ega taha pakkuda siduvaid kohustusi. Samal ajal otsustasid naftakauplejad täna mitte reageerida Trumpi ähvardustele, sest SpaceX börsile mineku päeval (12. juunl 2026) ei ole USA presidendil kasulik turgusid lainetada. Edasi tasub jälgida, kas järgmisel nädalal G7 kohtumisel Eviani lähedal kujuneb välja mingiski tegelik läbirääkimiste raamistik, ning kas Iisrael katkestab iga võimaliku kokkuleppe — nagu seni on juhtunud.
**USA ja Iisraeli sõjaväede liitmine: seadusandlik pöördumine, mida vaigiti maha**
Ameerika Ühendriikide kaitsekulude seaduses (NDAA) on peidetud säte nr 224, mis näeb ette USA ja Iisraeli sõjaväe ametliku lõimimise. Responsible Statecraft (11. juuni) teatab, et katse see säte seadusest eemaldada nurjus Kongressis, kuna Iisraeli-meelsed häälkogud survestasid seadusandjaid edukalt. Ron Paul kirjutas Antiwar.com-is (8. juuni), et “me ei tohiks ühtegi oma sõjaväge ühegi välisriigiga lõimida.” MintPress News kutsub seda seadust “kahe armee üheks sulatamiseks.” Konsortsiumi uudised (5. juuni) hoiatasid, et kui see säte jõustub, muutub USA-Iisraeli erisuhte lõpetamine praktiliselt võimatuks.
Sätte taust on see, et Iisrael on juba aastaid saanud USA kõige enam kaitstud liitlase staatust — USA on veganud Iisraeli kasuks ÜRO Julgeolekunõukogus kordi ning andnud lauset sõjalist abi. Kuid paragrahv 224 läheks sammu kaugemale: see institutsionaliseeriks kahe armee koosöötamise, luues ühise juhtimisstruktuuri. Responsible Statecraft märgib, et Washington Posti arvamusartikli paragrahvi 224 kaitseks kirjutas isik, kellel on otsene varaline huvi Iisraeli kaitsetööstuses — kuid ajalehe toimetus seda huvide konflikti lugejatele ei avaldanud.
Kõige teravamaks vastoluks on see, et paragrahvi 224 toetajad kasutavad “Ameerika esikohale” (America First) retoorikat, samal ajal kui kriitikud — sealhulgas mõned endised Trumpi toetajad nagu Joe Kent — väidavad, et tegelikult ohverdab selline liitmine just USA suveräänsuse. Senat kaalub samuti eraldi seadust, mis kohustaks USA luureandmete jagamist Iisraeliga (Paul R. Pillar, Responsible Statecraft, 10. juuni). Korraga seadusandlik, luure- ja sõjalise lõimumise kolmikrend tekitab olukorra, kus tulevased USA presidendid võivad leida ennast põhimõtteliselt kohustunud Iisraeli sõjalistest otsustest, mõjutamata neid ise. Edaspidi tasub jälgida, kas Senat võtab sarnase paragrahvi vastu ja kas president kirjutab seadusele alla.
**Sõjakritikute vaigistamine: ajakirjanikud mustades nimekirjades, mõtlekojad riikliku jälgimise all**
Tänase Naked Capitalismi põhjaliku ülevaate järgi on USA välisministeerium algatanud uurimise mõtlekoja Quincy Institute kaasasutaja Trita Parsi suhtes — isiku vastu, kes on rohelise kaardiga elanud USA-s üle 25 aasta. Parsi on olnud üks aktiivsemaid Iraani-vastase sõja avaliku arvamuse kujundajaid, esinenud CNN-is, Al Jazeeris ja isegi Steve Bannoni saates. The Free Press teatab, et välisminister Marco Rubio on käivitanud uurimise, mille käigus võidakse kaaluda Parsi väljasaatmist. Samal ajal on teine juhtum: Ameerika kodanik ja ajakirjanik DD Geopolitics (üle 500 000 jälgijaga sotsiaalmeediakonto), kes raporteeris Iraanist ja Ukrainast, lisati FBI no-fly nimekirja, kui üritas Pekingist tagasi lendu minna. Teda pole süüdistuses esitanud ega põhjust selgitatud. MintPress News teatab omakorda, et DHS (sisejulgeolekuministeerium) on valmistunud nn “tehisintellektivastaste rahutuste” mahasurumiseks ning jälgib vastavat aktivistlikku tegevust.
Neid sündmusi ühendab ühine skeem: kritiseerides jooksvat Iraani sõda või raporteerides sõja varjatud külgedest, satutakse riikliku tähelepanu alla. See jätkab laiemaid piiranguid, mis hakkasid ilmnema pärast sõja algust — sh juba varasem Scott Ritteri reisikeeld ja FBI läbiotsimine. Nende vahendite ühisjoon on see, et formaalset süüdistust ei esitata, mis tähendab, et isikutel puudub võimalus end kohtu ees kaitsta: no-fly nimekiri toimib ilma läbipaistva menetluseta, rohelise kaardi omaniku puhul piisab meelevaldsest “uurimisest” kaalumaks väljasaatmist.
Kriitilisim ebaselgus seisneb selles, et neid meetmeid kasutatakse enamiku peavoolu meedia poolt märkamata — Naked Capitalism tsiteerib vaatajat, kes nägi NBC õhtust uudistesaadet Iraani “kokkuleppest” ja leidis selle olevat kriitikavaba. Seeläbi kujundatakse sõja käigu kohta ühiskondlik arvamus, milles alternatiiv-hääli on üha raskem kuulda. Edaspidi tasub jälgida, kas Parsi juhtum jõuab kohtusse ning kas pressivabaduse kaitseorganisatsioonid hakkavad tegelema no-fly nimekirja kasutamisega ajakirjanike mahasurumise vahendina.
—