**Meloni vastasseis Trumpiga paljastab Euroopa rahvuslaste dilemma**
Itaalia peaminister Giorgia Meloni keeldus märtsis lubamast Ameerika Ühendriikidel kasutada Sitsiilia lennuvälja ülemerelennu lähtekohana Iraani vastu suunatud rünnakuteks — pretsedenditu samm kahe riigi sõjajärgses liidusuhtes. Trump vastas väites, et Meloni “palus” talt G7 tippkohtumisel ühisfotot, ning süüdistas Itaaliat tänamatuses; Itaalia välisminister tühistas seejärel kohtumise Trumpi ametikolleeg Marco Rubioga. Spiked kirjutab 27. juunil, et konflikt on paradoksaalselt tugevdanud Meloni positsiooni kodumaal, sest Trump on Itaalias väga ebapopulaarne.
Meloni valitsus on alates 2022. aastast ajanud pragmaatilist keskkursi poliitikat — range eelarve, range seisukoht ebaseadusliku sisserände suhtes, euroopalik koostöö. Kriitikud paremal parteilisel küljel nimetavad seda “meloniseerumiseks”: opositsioonis kõneles ta rahvuslikust suveräänsusest, aga võimul sai temast Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyeni lähedane liitlane. Roberto Vannacci, endine erivägede komandör, on asutanud uue partei *Futuro Nazionale*, mis küsitlustes ulatub kuue protsendini — kõrgemale koalitsioonipartner Põhja Liigas — ning ähvardab parema tiiva häältest killustada.
Selle loo põhiline pinge seisneb selles, et Trump-vastane hoiak toob Melonile lühiajalist kodumaise toetust, kuid pikaajalises plaanis süvendab see lõhet Ameerika Ühendriikide ja Euroopa rahvuslaste vahel, keda veel hiljuti peeti loomulikeks liitlasteks. Itaalia 2027. aasta valimised selgitavad, kas valijad premeerivad pigem iseseisvusmeelset julgust või näevad nad selles väsimust, mis lubas vasak-opositsioonil võimule tulla.
**ELi mõjuvõim liigub varjust läbipaistvuse piiri taha**
The European Conservative avaldas 26. juunil analüüsi, milles tõstatab ELi juhtimiskorralduse piiride suhtes terava küsimuse: kes tegelikult kujundab Euroopa poliitikadebati sisu? Autor Nicoletta Kouroushi toob esile, et traditsioonilise lobitegevuse reeglid — läbipaistvusregistrid, avalikustamiskohustused — loodi ajastul, mil mõjutamine tähendas otseseid kohtumisi seadusandjatega. Tänapäeval toimub märkimisväärne osa mõjutamisest konverentside, toetatud poliitikafoorumite, meediakoostöö ja valdkonnaürituste kaudu, millele kehtivad palju vähem ranged nõuded.
Probleem on struktuurne: poliitikakujundamine ei alga seaduseelnõust, vaid juba sellest, kuidas probleeme sõnastatakse ja millised lahendused tunduvad enesestmõistetavad. Kes rahastab arutelusid tehisintellekti, energiajulgeoleku või rändepoliitika üle, mõjutab seda, millised vastused jõuavad üldse päevakorda. TEC-i uudisteküljel kajastati samal ajal, et EL on kavandanud suunised mõjutajatega tehtava koostöö kohta, milles eelistatakse selgelt “ELi väärtusi” toetavaid häälekandjatetele. Kriitikud iseloomustasid seda mõjutajate planeeritud suunisena, mis sulgeb ukse eriarvamustele.
Analüüsi suurim ebaselgus on see, et kirjeldatav olukord ei ole iseenesest ebaseaduslik ega tingimata ebaeetiline — Kouroushi ise möönab, et institutsiooniline sõltumine välisteadmistest on paratamatu. Küsimus on selles, kas praegused läbipaistvusmehhanismid suudavad vastata mõjutamisele, mis toimib nähtavuse, võrgustike ja teemade seadmise kaudu, mitte enam vahetu surve kaudu. See vahe jääb ELi reformidebatis praegu vastuseta.
—