**EKP intressitõus ja euroala lagunemisrisk**
Euroopa Keskpank tõstis 11. juunil oma põhilisi intressimäärasid 25 baaispunkti võrra, põhjendades otsust Iisraeli-Ameerika sõja tõttu tekkinud hinnarõhuga Lähis-Idas. Kuus päeva hiljem otsustas Föderaalreserv oma intressimäära muutmata jätta — lahknemine, mis on viimaste aastate tihedalt kooskõlastatud rahapoliitikat arvestades silmatorkav. The European Conservative avaldas 19. juunil Sven R. Larsoni põhjaliku analüüsi, mille kohaselt peitub selle otsuse taga sügavam mure: euroala ähvardab stagflatsioon, st hindade kiire tõus ühel ajal majandusliku seisaku ja kõrge tööpuudusega.
Stagflatsioon on eriti ohtlik seetõttu, et see neutraliseerib nii eelarve- kui rahapoliitika tavapärased hoovad. Intressimäärade langetamine kütaks inflatsiooni, ent nende tõstmine surub alla niigi loiud majandused. Analüüsi taustal on euroala sisene kasvu lahknemine: Prantsusmaa, Saksamaa ja Itaalia — tuumikriigid — seisavad stagnatsiooni ees, samal ajal kui ääremaa riigid näitavad mõõdukat kasvu. Larson on varem kirjutanud, et ühisvaluuta toimimiseks on vajalik majanduspoliitika kooskõlastamine, mida euroala praegu ei suuda tagada.
Peamine vastuolu seisneb selles, et EKP hoiab inflatsiooniretoorika avalikes dokumentides tagasihoidlikuna ega nimeta stagflatsiooni otsesõnu, kuigi autori hinnangul on hirmul stagflatsiooni ees poliitika kujundamisel ilmne mõju. Larson leiab, et avalik arutelu selle ohu üle oleks vajalik nii kodanike mõistmise kui ka usalduse saavutamiseks. Seejuures tekib küsimus, kas EKP suudab edukalt hallata nii lühiajalist hinnarõhku kui ka pikaajalist struktuuriprobleemi, milleks on erinevate kasvumääradega riikide kooseksisteerimine ühise rahapoliitika all.
Olukord muutub tõsisemaks, kui Lähis-Ida konflikti vaibudes nafta hind langeb ja USA majanduse suhteline tugevus hakkab dollarit toetama, mis seab euro surve alla. Jälgimist väärib, kuidas EKP järgmistel kohtumistel oma suunda kohandab ning kas euroala majanduslik lahknemine hakkab järgmise kahe aasta jooksul poliitilises plaanis nähtavaks saama.
**Saksa liidumaa kulutab miljoneid konservatiivse ajakirjanduse mustamiseks**
Alam-Saksi liidumaa rahastab avalikust eelarvest veebilehte, mis hoiatab kodanikke nn parempoolse äärmusliku meedia eest. Nimekirja on kantud konservatiivsed ja vabadusliku suunaga väljaanded, sealhulgas *Junge Freiheit* ja *Tichys Einblick*. The European Conservative andis sellest 19. juunil teada, märkides, et veebileht on osa Alam-Saksi ametliku asutuse — nn ambulatoorse õiguse sotsiaalteenistuse (AJSD) — tegevusest, mille eelarveks on ligi 33,4 miljonit eurot. Sellest summast kulutati rohkem kui 26 miljonit umbes 400 täistööajaga töötaja töötasudeks.
*Junge Freiheit* teatas, et vaidlustab selle, mida toimetus nimetab “riiklikuks meediahäbistamiseks”. Ajalehe sõnul sildistab vasakpoolne koalitsioon Alam-Saksis konservatiivseid ja liberaalseid väljaandeid antifašistliku portaali kaudu põhjendamatult. Kõnealune veebileht pakub lisaks mustvalgele nimekirjale ka “parempoolsete sümbolite ja koodide sõnaraamatut” ning soovitusi äärmusluse äratundmiseks.
Siin esineb selge pingeallikas: Saksamaa riiklikult rahastatud asutus tõmbab piiri aktsepteeritava ja äärmusliku meedia vahele, kuid kriteeriumid, mille alusel konservatiivsed või libertaarsed väljaanded sellesse nimekirja satuvad, ei ole avalikult läbipaistvad. *Junge Freiheit* on Saksamaa seisukohalt ambivalentne näide — ajakiri tegutseb seaduslikult, seda müüakse avalikult ja see kajastab parlamendis esindatud poliitikuid, sealhulgas AfD liikmeid. Samas on väljaanne aastaid olnud sisejulgeolekuteenistuse vaatluse all. Küsimus, kas riiklik rahastamine sellise nimekirja haldamiseks on meediavabadusega kooskõlas, jääb vastuseta.
See juhtum on laiem näide Saksamaa kasvavast “äärmusluse vastu võitlemise tööstusest”, mida rahastatakse avalikest vahenditest märkimisväärsetes summades. Tasub jälgida, kuidas *Junge Freiheiti* õiguslik vaidlustus edeneb ning kas teised Saksa liidumaan sarnaseid meetmeid rakendavad — see looks pretsedendi küsimusele, mil määral on riigil õigus maksumaksja raha kasutades suunata kodanikke konkreetsete väljaannete vältimisele.