**EKP intressitõus ja stagflatsioonivarjud euroalal**
Euroopa Keskpank tõstis 11. juunil 2026 oma põhiintressimäärasid 25 baaspunkti võrra, viidates Iisraeli-USA sõja tõttu tekkinud hinnakasvusurvetele. Kuus päeva hiljem, 17. juunil, jättis Ameerika Ühendriikide keskpank oma intressimäära muutmata. Kahe tsentraalse rahaasutuse erinev käitumine on haruldane — viimaste aastate jooksul on need kaks panka oma otsuseid ülimalt ühtlaselt kooskõlastanud. Nende lahknemine toob EKP analüütiku Sven R. Larsoni hinnangul esile palju sügavama murrepinna euroala majanduses (*The European Conservative*, 19. juuni 2026).
Senised EKP ja Föderaalreservi otsused on olnud peaaegu nagu peegelpildis üksteise järgi seatud. Nüüd, kus dollar tugevneb osalt Trumpi tariifipoliitika meelitatud väliskapitali sissevoolu tõttu ning Ameerika aktsiaturgu veab Nvidia ja SpaceX börsiedu, tekib Euroopas ohtlik kombinatsioon: hindade tõus ühelt poolt ja majanduse seisak teisalt. Seda nimetatakse stagflatsiooniks — olukorrana, kus nii tavapärane eelarvepoliitika (kulutuste suurendamine) kui ka rahapoliitika (intresside langetamine) mõlemad ainult süvendavad probleemi, sest kumbki samm kütaks hinnatõusu veelgi.
Eriti murettekitav on see, et euroalal on majanduskasv juba praegu kaheks jaotunud: tuumriigid — Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia — seisavad paigal, samal ajal kui ääremaad kasvavad. Sellises olukorras tabab stagflatsioon tugevamini just neid maid, kes on niigi nõrgemad. Larson hoiatab, et see lahknemine võib muutuda eksistentsiaalseks ohuks euroala ühtsusele: kui inflatsioon kiiresti kasvab, ent osa liikmesriikide töötuse määr ei lange, hakatakse küsima, kas ühine rahapoliitika üldse teenib kõigi huve.
Jälgida tasub, kas EKP hakkab avalikult tunnistama stagflatsiooni ohtu — Larsoni kriitika kohaselt on mõlemad tsentraalpangad seni selle sõna ametlikest dokumentidest välja jätnud, mis takistab avalikku arutelu ja ühiskondlikku valmisolekut keeruliste otsuste vastuvõtmiseks. Euroala lahknevuse kasv ja võimalik ühisraha tulevik on küsimus, mis hakkab tõenäoliselt poliitilise arutelu tippu jõudma.
**Saksa liidumaa rahastab nimekirja, mis kirjutab konservatiivsed ajakirjad mustale lehele**
Saksamaa Alam-Saksi liidumaa on maksumaksja rahast loonud veebilehe, mis nimetab mitmeid konservatiivseid ja vabaturumeelseid ajakirju “parempoolse äärmusluse” tunnustele vastavateks väljaanneteks. Nimekirjas on muuhulgas arvamusajakiri *Junge Freiheit* ja rahvuslik-konservatiivne ajakiri *Tichys Einblick*. Veebileht on osa riigieelarvest rahastatava asutuse — Alam-Saksi kohtusotsiaalteenistuse (AJSD) — tööst, mille 2025. aasta eelarve ulatus 33,4 miljoni euroni. Ligikaudu 26 miljonit sellest kulutatakse umbes 400 täistööaja töötajale (*The European Conservative*, 19. juuni 2026).
AJSD ametlik ülesanne on aidata inimestel lahkuda “parempoolsest äärmuslusest.” Kuid veebileht, mille alla need ajakirjad on paigutatud, ei piirdu radikaalidele suunatud materjaliga — seal pakutakse ka “parempoolsete sümbolite ja koodide” selgitamist ning ajakirjad esitatakse hoiatuste nimekirjas ühe sissejuhatusena teemasse “Kuidas äärmuslust ära tunda.” *Junge Freiheit* teatas, et astub vastu sellele, mida ta nimetab “riiklikuks meediahäbistamiseks”, ning kavatseb asja kohtusse viia. Ajakiri leidis, et tegemist on rünnakuga sõltumatu ajakirjanduse vastu.
Küsimus, kes täpselt otsustas, milliseid väljaandeid nimekirja lisada, ja milliste kriteeriumide alusel, on siiani vastuseta. *Junge Freiheit* on Saksamaal olnud siseluure vaatlusel eri aegadel, kuid seda luurevaatlust ei saa võrdsustada kohtuliku otsuse ega ametliku äärmusluse tuvastamisega. *Tichys Einblick* kuulub endisele Saksamaa majandusekspertnõukogu liikmele Roland Tichyle — tegu on mõjuka, kuid selgelt peavoolu konservatiivse häälega. Nende kõrvutamine äärmusluse hoiatuste lehel tekitab küsimusi selle kohta, milliste poliitilist laadi kaalumisel need valikud tehti.
See juhtum on osa laiemast mustrist, kus Euroopa riigid kasutavad äärmusluse vastase töö sildi all rahastust, mis tegelikkuses puudutab pigem poliitiliselt ebasoovitavat meediakeskkonda. Alam-Saksi “äärmusluse vastu” suunatud tööstuse kasv — 33,4 miljonit eurot ühes liidumaas — ning selle paralleelne laienemine konservatiivse meedia märgistamise suunas on areng, mida tasub edasi jälgida nii vabaduse kui ka avaliku eelarve tark kasutuse seisukohast.
—