**EL-i ajaloolise väljasaatmisseaduse vari peidab rahalist pommi**
17. juunil hääletas Euroopa Parlament Strasbourgi täisistungil rändepoliitika ajaloolise pöördepunkti poolt: nn tagasisaatmismäärus (Returns Regulation) võeti vastu 418 poolthäälega 218 vastu. Hääletuse tulemus peegeldab 2024. aasta Euroopa Parlamendi valimistel toimunud pareempoolset nihet ning märkis haruldast ühtsust — EPP hääletas koos rahvuskonservatiivsete rühmitustega (Euroopa Patrioodid, ECR, ESN). Seadus kohustab liikmesriike tunnustama üksteise väljasaatmiskorraldusi: väljasaadetav ei saa enam menetlust uuesti alata teise liikmesriiki minnes. Kinnipidamise lubatav aeg pikeneb seniselt kolmelt kuult kuni 24 kuule ning võetakse kasutusele tagasisaatmise ootekeskused väljaspool ELi territooriumi. Seadus astub jõusse liikmesriikides 1. juulil 2027, kui Nõukogu lõppteksti kinnitab.
Praeguse olukorra taustal on mõõde tähelepanuväärne: seni on tegelikult välja saadetud ligikaudu veerand ebaõnnestunud varjupaigataotlejatest. Rootsi Demokraatide europarlamentaarlane Charlie Weimers, kes mängis seaduse koostamisel otsustavat rolli ECR-i esindajana, kirjutas: „Massiliste väljasaatmiste ajastu on alanud.” Endise Frontexi juhi Fabrice Leggeri hinnangul märgib seadus suunamuutust pärast aastakümneid, mil Brüssel kaitses ebaseaduslikult saabunuid väljasaatmise eest. Samas tõdeb ajakirjanik Tamás Orbán (The European Conservative, 17. juuni 2026), et mitmed seaduse esialgsed nõudmised on lõpptekstis nõrgendatud — korduvalt ebaseaduslikult sisenevate isikute püsiv sissesõidukeeld ei leidnud tuge, samuti ei kriminaliseeri rändepakt ise ebaseaduslikku piiriületust.
Samal ajal tõstab The European Conservative majandusteadlane Sven R. Larson esile laiema rändepakti varjatud rahandusliku ohu (16. juuni 2026). Rändepaktiga kaasas käiv Vastuvõtutingimuste direktiiv näib püüdvat ühtlustada varjupaigataotlejate toetused kõigis liikmesriikides. Larson näitab arvutuste abil, et kui toetuste ühtlustamine tähendaks rikkaima liikmesriigi — Luksemburgi — vaesuspiiri rakendamist kogu liidus, siis ületaks see tase üheksas liikmesriigis inimeste keskmist sissetulekut rohkem kui kahekordselt. Näiteks Kreeka puhul tähendaks 100 000 migrant toetamine sellel tasemel ligikaudu 2,3 miljardit eurot lisakulu aastas riigi maksumaksjatele. Komisjon ei ole selgitanud, millisel tasemel ühtlustamine tegelikkuses toimuda peaks — see jätab tõlgenduse lahtiseks.
Tasub edasi jälgida, kuidas Nõukogu seaduse lõppteksti käsitleb, ning kas ja kuidas Komisjon täpsustab toetuste ühtlustamise tegelikku ulatust. Paralleelselt on Ungari endine peaminister Viktor Orbán teada andnud, et jätkab võitlust rändepakti vastu ka pärast Fideszi juunikuist valimiskaotust, seades nii küsimuse alla, millises mahus uusi poliitikaid Ungaris rakendatakse.
**Saksamaa keelustab rändekuritegevust kujutava filmi — režissöör süüdistab poliitilist tsensuuri**
17. juunil teatati, et Saksamaa filmide hindamisasutus FSK keeldus andmast Uwe Bolli tegevusfilmile *Citizen Vigilante* ühtegi vanusepiiri. See tähendab, et filmi ei saa enne muudatusi levitada Saksamaa kinodes, televisioonis, voogedastusplatvormidel ega kauplustes. Film, mille pealosas mängib endine Hollywoodi näitleja Armie Hammer, pidi Põhja-Ameerikas esilinastuma 19. juunil. Filmi peategelane on mees, kes hakkab pettununa süveneva tänavatänavatänaval kuritegevuse üle omakohtut tegema ja muutub sotsiaalmeedia kaudu rahvakangelaseks. Bolli sõnul portreteerib film noori migrante massivägistamiste toimepanijatena — mis, nagu ta rõhutab, kajastab tegelikke Saksamaa kuritegestalatistika suundumusi.
Boll on nimetanud FSKi otsust poliitiliselt ajendatuks ja osutanud, et filmi vägivalla tase on võrreldav frantsiiside *John Wick* ja *The Equalizer* omaga, mida FSK hindas takistusteta. Konservatiivses väljaandes *Tichys Einblick* kirjutas ta, et riigiasutus kasutab noortekaitse reegleid ettekäändena, et suruda alla vaateid, mis ei sobi valitseva poliitilise suhtumisega rändeteemasse. FSK ei ole avalikult selgitanud, mille poolest *Citizen Vigilante* erineb võrreldavatest tegevusfilmidest, millele vanusepiir anti. Boll ise ja The European Conservative viitavad, et välismaalased on Saksamaal vägivaldse kuritegevuse seas tõepoolest üle esindatud — see on asjaolu, mida ametlikud statistikad kinnitavad, kuid avalik arutelu selle üle on tundlik.
Juhtumil on laiem taust. Samal ajal on Saksamaal teateid kirjastajast, kes riskib auhinna kaotamisega, kuna tal on seosed AfD poliitikutega. Prantsusmaal teatas The European Conservative, et riiklik raadiojaam andis rahvusmeelsetele poliitikutele eetriaja üksnes öösel, kui kuulajaskond on väikseim — raadio juhtkond nimetas seda tehniliseks veaks, kuid kriitikud kahtlevad selles selgituses. Need kolm juhtumit koos annavad pildi korralduslikust survest vaadete suhtes, mis lähevad vastuollu valitseva poliitilise kursi narratiividega.
Tasub jälgida, kas *Citizen Vigilante* leiab Saksa vaatajateni tee rahvusvaheliste voogedastusplatvormide kaudu ning kas FSKi otsus toob kaasa õigusliku vaidluse filmi levitamise üle.