**EL Komisjon kasutab uut eelarvet võimu haaramiseks**
Euroopa Komisjon esitab 2028–2034. aasta mitmeaastast finantsraamistikku — lühendatult MFF — kui lihtsat eelarveuuendust, kuid selle taga peitub tunduvalt suurem institutsiooniline muutus. Raamistiku koguväärtus on ligi kaks triljonit eurot, mis on ligikaudu 1,26% EL-i rahvatulust. Täna teatas European Conservative, et Brüsselis on lekkinud plaanid uue gaasimaksu kehtestamiseks, mis on osa samast viiest uuest tuluallikast, mida Komisjon soovib eelarve rahastamiseks kasutada. UnHerd avaldas sel hommikul Thomas Fazi põhjaliku analüüsi, milles kirjeldatakse kogu paketi poliitilist sisu: Komisjon ei piirdu lihtsa eelarve koostamisega, vaid püüab laiendada oma otsest finantsvõimu liikmesriikide üle.
Põhiprobleem on kahekordne. Esiteks integreeritakse COVID-19 ajal välja antud 750-miljardilise NextGenerationEU programmi võlg alaliselt EL-i eelarvesse, kuigi see esitati kunagi erandliku ühekordsena. Nüüd kasutatakse sama mudelit ka Ukraina 90-miljardilise abipaketi jaoks. Teiseks kaasneb eelarve lihtsustamisega võimu koondamine: 52 programmi liidetakse 16 programmiks ning eelarverubriikide arv kahaneb seitsmelt neljale. Vähem kategooriaid tähendab Komisjonile rohkem vabadust raha ümber suunata — ilma parlamendiloata. Samuti kasvab nn AgoraEU kodanikuühiskonna programmi eelarve 8,6 miljardile eurole, mis kahekordistab eelmise perioodi eraldised ja tugevdab vahetult Komisjonile sõltuvate kodanikuühenduste ja meediaprojektide võrku.
Olulisim vastolu peitub demokraatlikus küsimuses: kes otsustab ja kelle raha see on? Rootsi rahandusminister on avalikult nõudnud eelarve märkimisväärset kärpimist, öeldes, et “tasuta raha ei ole olemas”. Lõuna- ja Ida-Euroopa riigid — sh Itaalia, Hispaania ja Poola — soovivad osa võlgade tagasimaksmist edasi lükata. Kui uued maksutulud (ettevõtemaks, tubakas, elektrooniline jääde, süsinikumaks) jäävad prognoosidest väiksemaks, langeb puudujääk automaatselt liikmesriikide riigikassadele — ilma, et kohalikud parlamendid saaksid selle üle otsustada. European Conservative tõi esile ka selle, et Komisjon soovib leppe sulgeda enne 2027. aasta aprillit, mil Prantsuse presidendivalimised võivad tuua võimule Eurole-skeptilise Jordan Bardella, kes oleks nõudnud ühehäälse nõukogu otsusena eelarve uuesti lauale.
Tasub jälgida, kas Rootsi ja mõni teine netomaksja suudavad eelarve suurust tegelikult vähendada, ning seda, kuidas kulgeb CERV+ rahastuse poliitilise tingimuse mehhanismi vastuvõtt liikmesriikides, kes peavad selle raames oma kodanikuühiskonnapoliitikaga Komisjoni reeglitele vastama.
**Euroopa strateegilise autonoomia suurprojekt lagunes: FCAS-i kokkuvarisemine**
Esmaspäeval, 8. juunil 2026, kinnitas Saksamaa ametlikult, et Prantsusmaa-Saksamaa ühine tuleviku lahingulennuki programm FCAS (Future Combat Air System) on katkestatud. Teate tegi Berliin — ilma ühisavalduseta Prantsusmaa ega Hispaaniaga. Projekt käivitati 2017. aastal president Macron’i ja kantsler Merkeli algatusel, eesmärgiga asendada 2040. aastaks Prantsuse Rafale ja Saksa-Hispaania Eurofighter. Hinnanguline kogumaksumus oli 100 miljardit eurot. Kavandatu oli rohkem kui lennuk — see pidi hõlmama lahingudroonide, omavahel ühendatud sensorite ja nn “lahingupilve” digitaalse võrgustiku.
Lahkuminek toimus tootjate tasandil: Prantsuse Dassault Aviation ja Saksa-Hispaania Airbus Defence and Space ei suutnud kokku leppida tootmisvastutuse, intellektuaalomandi ja projekti juhtimisstruktuuri jagamises. Kaitseekspert Jean-Dominique Merchet oli juba varem märkinud, et programm oli faktiliselt “elutoestusaparaadil” ning Saksamaa teatas vaid seda, mida mõlemad pooled ammu teadsid. Poliitiliselt on see Macron’ile tõsine tagasilöök: tema oli programmi peamine eestkõneleja, kuid avaldus tuli Berliinist ühepoolselt. Lisaks mõjutab FCAS-i ebaõnnestumine ka teisi kahepoolseid programme — Eurodroon’i puhul arutab Prantsusmaa juba väljumistingimusi ning sarnaseid hõõrdumisi on esinenud Tiger-helikopteri ja MAWS merevalvelennu programmides.
Kokkuvarisemine on eriti terav just praegu, mil Ameerika Ühendriigid avaldavad Euroopale survet suurendada oma kaitsemahtu ja strateegilist iseseisvust. FCAS pidi olema näide sellest, et Euroopa suudab kaitsetööstuses Washingtonist sõltumatult tegutseda. Selle läbikukkumine paljastab hoopis sügavama vastuolu: riiklikud tootjad, kaitseministeeriumid ja investeeringuprioriteedid ei ühti piisavalt selleks, et võtta vastu 100-miljardilised ühisprojektid. Prantsusmaa kaalub nüüd alternatiivset koostööd Rootsi, Itaalia, India või Araabia Ühendemiraatidega; Saksamaa vaatab lisakülastust USA F-35 hankele.
Küsimus, mida tasub edasi jälgida, on see, kas FCAS-i kokkuvarisemine annab tõuke mõnele kitsamale kahe- või kolmepoolsele Euroopa kaitsekoostöö mudelile — või kinnitab see, et Euroopa suurriikide tootjate huvid on sedavõrd lahknevad, et märkimisväärne ühiskaitsevõimekus jääb tulevikkugi suuresti retoorikaks.