Tänavune Veneetsia kunstibiennaal on veelgi tulisemalt poliitikaga segatud kui eelmistel kordadel, kuid geopoliitilised põhjused selle taga on endiselt samad, kirjutas Aleksander Tsapov Müürilehes. Elame ajal, mil suurtele rahvusvahelistele festivalidele ei meeldi, kui poliitika ja protest liiga jõuliselt jalaga ukse maha löövad. Tahaks rahus filme vaadata, muusikat kuulata ja näitustel käia, sotsialiseerida ja postitada. Võiks tuua lugematult näiteid sellest, kuidas viimasel neljal aastal on Ukrainas ja Gazas toimuv sõda mähkinud ka suured kultuurisündmused Berliini filmifestivalist Glastonbury muusikapeoni oma konfliktimantlisse, pooltevahelisse meedialahingusse ja sotsiaalmeedia kampaaniatesse. Filmi- ja muusikafestivalil ning Veneetsia kunstibiennaalil on muidugi vaks vahet, sest viimase puhul esindavad kunstnikud n-ö sõna otseses mõttes riigi tellimusel oma riiki, mistõttu on kasutusel ka “kunstiolümpia” termin. Nii nagu olümpiatel ja spordis laiemalt on juba ammu märgata trendi, et vene sportlasi tuuakse vaikselt tagasi pildile, on jõudnud kord ka kunstimaailma tippsündmuse kätte. Pehme jõud ehk soft power, nagu öeldakse.
