Teadlased kasutavad materjalide koostise uurimiseks spektroskoopiat, mis põhineb valguse ja aine vastasmõjul. Meetod toimib nii: materjalile suunatakse kindlat tüüpi valgus ning seejärel analüüsitakse, kuidas see valgus neeldub, kiirgub või hajub. Kuna iga aatom reageerib valgusele erinevalt, saab selle põhjal tuvastada materjali koostist. Uus teoreetiline mudel on välja töötatud selleks, et mõista, kuidas isotoobid — sama elemendi erinevad variandid, mis erinevad neutronite arvu poolest — mõjutavad spektroskoopia tulemusi. Isotoopide olemasolu võib muuta spektroskoopilisi mõõtmisi, kuna erinevad isotoobid käituvad valgusega suheldes veidi erinevalt. Mudel aitab teadlastel paremini tõlgendada spektroskoopilisi andmeid ning arvestada isotoopide mõjuga mõõtmistulemuste analüüsimisel. See on oluline samm täpsema materjalide iseloomustamise suunas, eriti valdkondades, kus isotoopide täpne tuvastamine on kriitilise tähtsusega, näiteks tuumaenergeetikas, meditsiinis ja materjaliteaduses.
