Taas läheneb aeg, mil Eestile valitakse järgmiseks viieks aastaks riigipea. Võiksime vaadelda seda rolli tänapäeva karmis reaalsuses ja küsida, millist presidenti just praegune aeg meilt tegelikult nõuab, kirjutab Rene Toomse. Me kõik ilmselt mäletame Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenski surematut vastust ettepanekule lahkuda sõja algul riigist: “Mul on vaja laskemoona, mitte küüti”. Ma usun siiralt, et just tema kui riigipea otsus jääda ja ka pidevalt pildis olla on olnud üks Ukraina olulisemaid motivaatoreid agressorile visalt vastu seismisel. Rasked ajad nõuavad otsuseid, mis seavad ohtu ka omaenda elu. Kas Eesti nüüdsetes nii avalikes kui ka mitteavalikes presidendikandidaatides on sellist materjali, seda ei tea keegi. Ja ei teagi enne, kui selline olukord peaks kätte jõudma. Kuid on vähemalt üks kategooria juhte, kellel on need eeldused Zelenskiga sarnaselt sirge seljaga paigale jääda ja olla eeskujuks kõigile teistele, need on endised kõrgemad sõjaväelased. See oleks keegi, kellel on laiapindne taust, autoriteet ja toetus rahva hulgas, keegi, keda kuulataks ja võetaks isikliku eeskujuna ka selles võimalikus kõige raskemas olukorras, kui see peaks juhtuma.
