Ameerika konservatiivses väljaandes avaldatud analüüsis väidab autor Frank-Christian Hansel, et Euroopa Liit esindab mitte Euroopa ajaloo kõrgpunkti, vaid selle bürokraatlikku kurnatust. Autori hinnangul on EL rajatud algusest peale valele vundamendile — lubades rahu ilma jõuta, ühtsust ilma rahvata ja heaolu ilma kuluta. Poliitiline kord ei kasva menetlusrutiinidest ega komisjonidokumentidest, vaid rahvastest, huvidest, piiridest ja lojaalsusetest. Brüssel on aga kaks põlvkonda üritanud seda põhimõtet administreerida — ja eemaldanud võimu valitavate käest valimata ametnike kätte. Autor näeb EL-i peamise probleemina ülikeskendatust: iga kriisile vastatakse rohkema tsentraliseerimise, ümberjaotamise ja standardiseerimisega. Samuti kritiseerib ta intellektuaalset ülbust — arusaama, et kultuure saab harmoneerida nagu tehnilisi standardeid ning poliitilist lojaalsust saab dekreediga kehtestada. Kuna puudub Euroopa demokraatlik rahvas, pole valijatel võimalust Brüsseli juhtkonda välja vahetada. Autori järeldus: Euroopa ei kuku kokku liiga vähese Brüsseli tõttu, vaid liiga suure Brüsseli tõttu.
