Maksevõimetutele inimestele laenude andmise ja liigkasuvõtmise probleem on viimasel kümnendil oluliselt suurenenud. Eesti seadusandja on pannud valdava osa sellega võitlemise koormast kohtute õlule, kirjutab Kaupo Paal. Ülevaade ilmus algselt riigikohtu aastaraamatus. Tavapäraselt jõuab riigikohtusse suur hulk kohtuasju, millest saab teha järeldusi selle kohta, mis küsimused on õiguskorras aktuaalsed ja milles oleks vaja luua suuremat õigusselgust või kõrvaldada vastuolusid. Ilma kõhklusteta saab väita, et suur probleem meie ühiskonnas seostub nende laenude ja järelmaksudega, mille andmisel ei kontrollita laenusaaja maksevõimet või mida antakse liigkasuvõtjalikel tingimustel. Nii Eesti seaduste kui ka Euroopa Liidu õigusega on paika pandud, et kui inimene võtab laenu või ostab midagi järelmaksuga, peab laenuandja või kaupmees kontrollima, kas inimese varaline seis on selline, et ta jõuab laenu tagasi maksta ega lange võlaorjusesse. Selleks peab laenuandja või kaupmees kontrollima inimese sissetulekuid, vara olemasolu, kohustusi, kulusid ja tarbimisharjumusi. Samuti ei tohi laenuintress ega laenuga seotud kulud olla liiga suured.
