Majandusteadlane Daniel Lacalle analüüsib, kuidas riikliku sekkumise ja nullemissiooni-poliitika kombineerimine on toonud Suurbritanniale ja Kanadale majandusseisaku ning taandarengu. Mõlemas riigis on rakendatud ulatuslikke regulatiivseid raamistikke: Kanadas kasvavad süsinikumaksud, kohustuslikud tehnoloogiamandaadid ja avalikud investeerimisskeemid, Suurbritannias aga regulatiivsed piirangud ning tööstuspoliitika, mis peaks traditsioonilise energia asendama roheenergiaga.
Lacalle väidab Austria majanduskoolkonna vaatenurgast, et sellised poliitikad moonutavad turuhinnasignaale: süsinikumaksud ja subsiidiumid ei peegelda tegelikke tarbijate eelistusi ega ressursside nappust, vaid poliitikute ideoloogilisi valikuid. Riik eeldab, et ta teab täpselt, millised tehnoloogiad peaksid võitma, milline peaks olema optimaalne energiamix ja kui kiiresti üleminek toimuma. Tegelikkuses on tulemuseks kõrgemad kulud, nõrgem tootlikkus, moonutatud stiimulid ja suurem sõltuvus fossiilkütustest tipukoormuse katmiseks. Lubadus rohelisest majanduskasvust on asendunud inflatsiooni ja majanduslangusega. Lacalle järeldab, et Suurbritannia ja Kanada majandusprobleemid on omaenda poliitikate tagajärg.