Kommentaar: lääne piiripoliitika ja Ukraina sõja vastuolu

American Thinkeri arvamusloos väidab autor, et tulevased konfliktid ei ole klassikalised riikidevahelised sõjad, vaid vastasseis vabadust pooldavate inimeste ning riigiaparaadi vahel. Viimase hulka loeb ta riiklikke ja rahvusvahelisi bürokraatiaid, maksumaksja raha saavaid meediakanaleid ning valitsusväliseid organisatsioone, mille eelarved ja personal tulevad tema sõnul siiski riigiasutustelt, sealhulgas luureteenistustelt.

Ukraina sõda peab autor ajastu jäänukiks, mil riigipiiridel oli tähendus. Ta peab kummaliseks, et Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen, Prantsusmaa ja Saksamaa juhtivad poliitikud ning Kanada ja Ühendkuningriigi valitsused rõhutavad Ukraina idapiiri puutumatust, kuigi samad jõud peavad rahvusriiki vananenuks. Hispaania avatud piiride poliitikat toob ta näiteks, et Euroopa Liit on piirideta. Schengeni lepingu esimese versiooniga loovutasid liikmesriigid tema väitel 40 aastat tagasi suveräänsuse piiride üle ning Brüssel on seda kasutanud massirände soodustamiseks Aasiast, Aafrikast ja Lähis-Idast.

Kanada suuri India ja Hiina päritolu sisserändajate kogukondi ning Ühendkuningriigi kodakondsuse ja elamisloa andmise tempot nimetab autor tõendiks, et lääneriigid ei kaitse oma piire. Ta väidab, et USA-s jätkub pärast Demokraatliku Partei kontrolli California, Arizona, New Mexico ja Texase osariigi valitsuste üle Bideni administratsiooni aegne sisserändepoliitika. Krimmi ja Donbassi elanike Venemaa-meelsust vastandab ta Euroopa Komisjoni sekkumisele Rumeenia presidendivalimistesse, kui võitis euroskeptiline kandidaat.

Autor leiab, et võitlus Ukraina geograafiliste piiride pärast, samal ajal kui Euroopa Liit soovib rahvuspiire lahustada, toob kaasa tarbetuid kaotusi. Ühendkuningriigi valitsuse hoiatusi võimaliku konflikti kohta Venemaaga peab ta vastuolus olevaks riigi demograafilise muutusega. Ta väidab, et paljud põliselanikud ei soovi võidelda riigi eest, mida nad enam ei tunne, ning eelistaksid tegeleda siseriiklike küsimustega.

Loo teises pooles loetleb autor põhjusi, miks ta ei võitleks lääne valitsuste nimel: kliimapoliitika, rahvusvaheline reeglitepõhine kord, sõnavabaduse piirangud, avatud piirid, haridussüsteem, kultuuriline marksism, keskpankade rahapoliitika, Volodõmõr Zelenskõi valitsus ega Washingtoni, Londoni ja Brüsseli institutsioonid. Sõda peab ta õigustatuks vaid pere, kodu, naabruskonna ja riigi kaitseks. Lääne valitsusi süüdistab ta laste üle otsustamises, kinnisvaramaksudes, sisserändajate ümberasustamises ja piiride mittejõustamises.

Autor küsib, miks lääne poliitikud suhtlevad pehmemalt Hiina juhtkonnaga kui Venemaaga, kui räägitakse autoritaarsuse ja demokraatia vastasseisust. Ta viitab USA asutajatele: valitsus on alati probleem, mitte lahendus, mistõttu loodi piiratud võimude lahususega föderaalne süsteem. Kokkuvõttes ennustab ta, et kolmas maailmasõda ei ole lääne kodanike sõda Venemaa vastu, vaid kodanike ja globalistlike valitsuste vaheline konflikt.

Loe täispikka artiklit: Needed a World War Against Globalism

Leave a Comment