On raamatuid, mis võtavad vananemise ja surma hirmu ära, ja Tove Janssoni “Suveraamat” on mu meelest üks neist. Raamatu lõpulause kõlab nii: “Ta pidas kaua aru, kas minna magama või istuda veel, kui istuks õige veel natuke.” Niimoodi see vanaema meist istuma jääb. Mis edasi saab? Minule meeldib mõelda, et umbes niimoodi võikski surm tulla, ilma hirmuta, mõnusalt pimedas istudes ja aru pidades…