Analüüs: Teadus & Tehnoloogia — 26. oktoobril 2026
RIKEN käitab viit räni spinnkvantbitti korraga umbes 99,9% täpsusega
RIKENi Emergent Matter Science’i keskuse teadlased teatavad ajakirjas Nature Physics, et viit räni spinnkvantbitti ühel ühisel mikrolaineliinil saab juhtida koos, samal ajal kui ühe kvantbiti värava täpsus püsib umbes 99,9 protsendi juures. Ükshaaval testituna ületas iga kvantbitt 99,99 protsenti, parim lähenes 99,999 protsendile; kolm kvantbitti paralleelselt jäid üle 99,99 protsendi. Räni kvantbitte saab valmistada olemasolevate pooljuhttööriistadega, kuid samaaegne juhtimine on tavaliselt täpsust kahjustanud. AC Starki nihke paarikaupa kalibreerimine koos impulsi kujundamisega hoidis veamäära madalal.
Räni spinnkvantbitid salvestavad teavet räni sisse kinnitatud üksikelektronide spinnis. Mikrolaineimpulsid pööravad neid spinne, ent ühine juhtliin nihutab ka energiatasemeid ja lisab soovimatut faasi — AC Starki efekt. Iga kvantbiti eraldi juhtmestik ei skaleeru veakindlate masinate jaoks vajalike suurte massiivide suunas. Kalibreerimine, mis kasutab paarikaupa mõõtmisi, mitte iga kombinatsiooni, on praktilisem juhtimisskeem.
Järelejäänud viga on juhtimisest põhjustatud koherentsuse kadu, mis tuleb paralleelväravate jaoks vajalikust lisamikrolaine võimsusest; meeskond seda ei kõrvaldanud. Viis kvantbitti on endiselt väike seade ning kahe kvantbiti põimumisväravad ei ole selle artikli fookus. Kas paarikaupa kalibreerimine töötab ka siis, kui massiivid kasvavad suurusjärkude võrra, on testimata.
JWST leiab galaktikas J0148-4214 kolm toituvat musta auku
MPE juhitud rühm, kasutades JWST/NIRSpeci integraalvälja spektroskoopiat, teatab kolmest aktiivselt ainet koguvast ülimassiivsest mustast august galaktikas J0148-4214 punanihkel 5,02, nähtuna umbes 1,2 miljardit aastat pärast Suurt Pauku. Kaks asuvad keskme lähedal, projektsioonis 620 valgusaasta kaugusel; kolmas umbes 5500 valgusaasta kaugusel. Massid on hinnanguliselt umbes 80 miljonit, 600 000 ja 2 miljonit Päikese massi. 600 000 Päikese massiga objekt näib ainet koguvat üle Eddingtoni piiri.
Paari paljastasid vesinikjoone kinemaatika, mitte otsene kujutamine: spektraalne astromeetria jagas keeruka keskmise kiirgusmustri kaheks allikaks, mille üksik ava oleks kokku sulatanud. Galaktika tähemass on umbes 1,3 miljardit Päikest, seega moodustavad mustad augud suure osa “barüonide” (baryonic) eelarvest. Sisemine paar peaks ühinema mõnesaja miljoni aasta jooksul — kanal, mis võiks aidata seletada, kuidas mõned augud kasvasid nii suureks nii vara.
Välimine auk võib olla varasema ühinemise tagasilöögijäänuk või sisse langev kaaslane; andmed ei otsusta. Super-Eddingtoni akretsiooni hinnangud sõltuvad joont kiirgava gaasi mudelitest. Kui tavalised sellised kolmikud z~5 juures on, on teadmata, sest sarnaseid süsteeme oleks loetud üheks AGN-iks ilma ruumiliselt lahutatud spektroskoopiata.
214 vaskoksiidid näitavad hiiglaslikke domeeniseinu, mitte ühtlast kristalli
Warwicki ülikooli keemikud, töötades ESRF-is, kasutasid skaneerivat 3D röntgendifraktsiooni, et kaardistada 214 vaskoksiid-superjuhti, mida on kaua peetud struktuurselt ühtlaseks. Kristall on kahe veidi erineva aatomipaigutuse lapitekk, mida eraldavad oodatust sadu kordi laiemad domeeniseinad. Need seinad on piisavalt paksud, et toimida eraldi piirkondadena, ja autorid väidavad ajakirjas Physical Review Letters, et need tõenäoliselt töötavad superjuhtivuse vastu.
Kupraatide teooria on neli aastakümmet eeldanud homogeenset võret. Mahumõõtmised võtavad keskmise selle peidetud tekstuuri üle, seega võivad mõned avaldatud omadused vajada ümbertõlgendamist. Sarnane heterogeensus võib esineda teistes vaskoksiidides ja seotud kõrgsurve-superjuhtides.
Skaneerimine ei kvantifitseeri veel, kui palju seinad kriitilist temperatuuri või kriitilist voolu alla suruvad. Kas kasvumeetodid suudavad seinu õhendada või eemaldada, on lahtine. Tulemus on materjalipiirang, mitte uus paaride tekkimise mehhanism.
Allikad: ScienceDaily/RIKEN (Nature Physics, 25 Oct 2026); ScienceDaily/MPE (Astronomy, 25 Oct 2026); ScienceDaily/University of Warwick (Physical Review Letters, 24 Oct 2026).