Eesti on ehitanud maailma ühe edukama digiriigi. Meie infosüsteemid vahetavad andmeid kiiresti, teenused toimivad järjest automaatsemalt ning suur osa neist töötab inimese jaoks märkamatult taustal. Tänu sellele ei pea me samu andmeid erinevatele asutustele korduvalt esitama ega tõendite kogumisele aega kulutama.
Inimkeskne digiriik vajab selle mugavuse kõrvale ka läbipaistvust. Inimene peab saama aru, kuidas ja millisel eesmärgil tema andmeid kasutatakse. Selline nähtavus aitab säilitada usaldust riigi vastu ning loob kindlustunde, et andmete kasutamine on arusaadav ja kontrollitav.
Andmekasutuse läbipaistvus muutus hiljuti mõne Tartu õpetaja jaoks väga praktiliseks küsimuseks. Nad avastasid riigiportaalist, et Eesti Hariduse Infosüsteem oli teinud nende kohta karistusregistrisse päringuid iga kümne päeva järel. Selline automaatne kontroll toimib juba 2017. aastast ning hõlmab ligikaudu 40 000 haridustöötajat. Mõnele koolijuhile tuli selle süsteemi olemasolu üllatusena.
Lastega töötavate inimeste tausta kontrollimine täidab olulist eesmärki. See aitab kaitsta lapsi ning toetab tööandjat seadusest tulenevate kohustuste täitmisel. Sama oluline on inimese teadlikkus. Inimene peab teadma, milliseid andmeid tema kohta kasutatakse, kui sageli seda tehakse ja millist eesmärki konkreetne päring teenib.
Küsimusi ei tekitanud kontroll ise. Küsimused tekkisid siis, kui inimesed avastasid kontrolli ulatuse ja sageduse juhuslikult ning neil puudus arusaam, miks seda tehakse.
Just siin tulebki mängu Andmejälgija.
Õpetajad märkasid korduvaid päringuid tänu sellele lahendusele. Ilma sellise nähtavuseta oleks automaatne kontroll jätkunud taustal ning paljud kontrollitavad inimesed poleks teadnud selle sagedust ega ulatust. See näide kirjeldab Andmejälgija väärtust paremini kui ükski tehniline seletus. Inimene ei pea esitama teabenõudeid ega pöörduma mitme asutuse poole, et teada saada, kuidas tema andmeid kasutatakse.
Nähtav päring annab võimaluse aru saada, millisel alusel andmeid kasutati, miks tehti päring just sellise sagedusega ning millist teavet päringu käigus saadi ja vajadusel pöörduda päringu algatanud asutuse poole selgituse saamiseks.
Õpetajate juhtum tõi avalikku arutellu mitu sisulist küsimust. Miks toimub kontroll iga kümne päeva järel? Kuidas on tagatud proportsionaalsus? Kuidas jõuab teave kontrollitava inimeseni? Nagu andmekaitseõigusele spetsialiseerunud vandeadvokaat Maarja Pild-Freiberg välja tõi, vajab intensiivse andmetöötluse sagedus selget põhjendust ning inimeste teavitamine peab kuuluma kindla töökorralduse juurde. Samuti vajab selgitamist olukord, kus töötaja tausta kontrollivad nii kool kui ka riiklik infosüsteem. Andmejälgija loob võimaluse selliseid küsimusi õigel ajal esitada.
Mida rohkem toiminguid teevad infosüsteemid inimese eest taustal, seda olulisemaks muutub võimalus hiljem aru saada, mis toimus.
Eesti digiühiskonna arengukava kirjeldab inimkeskset andmemajandust kui keskkonda, kus inimene ei ole üksnes andmete allikas, vaid teadlik osaline. Selleks peab inimesel olema arusaadav ülevaade sellest, kuidas tema andmeid kasutatakse. Andmejälgija aitab selle põhimõtte viia strateegiadokumentidest igapäevasesse kasutusse.
Praegu näeb inimene Andmejälgijas üksnes osa riigi andmekasutusest. Süsteemiga liitumine on olnud asutustele vabatahtlik ning liidestatud on vaid väike osa andmekogudest. Tulemuseks on ebaühtlane pilt: mõnes valdkonnas saab inimene üsna hea ülevaate, teises valdkonnas jääb suur osa andmekasutusest nähtamatuks.