Analüüs: Teadus & Tehnoloogia — 17. oktoobril 2026
Ühe aatomi kõrgused astmed juhivad ülijuhtivaid keeriseid 1000 korda kergemini
Jaapani Materjalide nanoarhitektuurikeskuse (MANA, NIMS) teadlased teatavad, et üliõhukesel ülijuhil vaid ühe aatomi kõrgused astmed toimivad kvantkeeriseid rööbastena. Nelja klemmiga takistuse mõõtmised näitasid, et vahepealsetel magnetväljadel liikusid keerised piki astmeid rohkem kui 1000 korda kergemini kui risti nendega. Skaneeriv tunnelmikroskoopia kinnitas paralleelseid astmeid, millel keerised paiknesid. Juhtivat efekti sai häälestada temperatuuri või magnetvälja muutmisega.
Ülijuhid kannavad voolu takistuseta alla kriitilise temperatuuri, kuid magnetvoog siseneb keeristena, mille liikumine tekitab takistust ja võib seadmeid halvendada. Nende keeriseid juhtimine kahemõõtmelistes kiledes on olnud eriti keeruline. Takashi Uchihashi juhtimisel uuris rühm aatomkihi ülijuhti astmelisel pinnal ja avaldas anisotroopse Josephsoni-vorteksite transpordi ajakirjas Physical Review B.
Umbes 0,10–0,20 tesla vahemikus täheldasid nad ühemõõtmelist, kinnitumisvaba voolu piki astmeid. Madalaimatel temperatuuridel näis liikumine kulgevat kvanttunnelina läbi barjääride, mis peataksid klassikalised objektid. Kas geomeetriat saab seadme skaalal insenerida ja kas see vähendab töötavates ahelates soojust ja jääktakistust, on endiselt tõestamata.
Allikad: ScienceDaily; Physical Review B (Qian jt, 2026).
Uus arvutus võib sulgeda galliumi neutriinoanomaalia ilma steriilsete neutriinodeta
Itaalia füüsikute koostöö teatab ajakirjas Physical Review Letters, et elektron–tuum vastastikmõju ümbertöötatud käsitlus suudab seletada pikaajalist ~20% puudujääki elektronneutriinode püüdmises gallium-71-l. Nende numbriline tulemus ühtib täheldatud püüdmiskiirusega, eemaldades vajaduse apelleerida võnkumistele steriilseteks neutriinodeks. Juhtautor Matteo Cadeddu INFN-ist ütles, et ta ei olnud kunagi veendunud, et steriilsed neutriinod on ainus seletus.
Galliumi anomaalia pärineb 1990. aastatest ja sõnastati selgelt 2007. aastal; Baksani eksperiment kinnitas seda 2022. aastal. Reaktsioonis muudab elektronneutriino ⁷¹Ga ⁷¹Ge-ks laetud voolu nõrga vastastikmõju kaudu. Steriilse neutriino tõlgendus oli vastuolus reaktori antineutriinode andmete, päikeseneutriinode piirangute ja neutriinomassi mõõtmistega.
Varasem teooria käsitles elektroni ja tuuma lainefunktsioone eraldi teguritena. Dirac’i võrrandist lähtumine ja selle faktoriseerimise loobumine tegi tuumaülemineku üksikasjad oluliseks. Sõltumatud rühmad ei ole uut tarkvara ja eeldusi veel kontrollinud. Kui arvutus peab paika, taandub oluline vihje Standardmudelist väljapoole jäävale füüsikale; kui see ebaõnnestub, jääb anomaalia alles.
Allikad: Phys.org; Physical Review Letters (Cadeddu jt, 2026).
Täht, mis rebiti 3500 valgusaasta kaugusel keskmest, paljastab uitava musta augu
Astronoomid tuvastasid TDE 2023mfm loodete katkestussündmusena 1,08 kiloparseki kaugusel peremeesgalaktika tuumast. Hubble, ZTF, Keck, Swift, Chandra, XMM-Newton ja VLA paigutasid sähvatuse keskmest eemale. Optiline valguskurv saavutas tipu 30 päevaga ja langes umbes 100 päeva jooksul temperatuuril ligikaudu 20 000 K. Musta augu massiks hinnatakse umbes 1 miljon kuni 10 miljonit Päikese massi.
Massiivsed mustad augud asuvad tavaliselt galaktikate keskustes. Keskmest eemal olevad „uitajad“ võivad tekkida ühinemistest, gravitatsioonilainete tagasilöögist või takerdunud kaksiksüsteemidest, kuid neid on raske leida, kui nad ei toitu. TDE valgustab neid. Sündmus on klassifitseeritud TDE-H-ks laia vesinikjoone järgi ja sarnaneb TDE 2024tvd-ga optilistes ja ultraviolettomadustes.
TDE-st enesest X-kiiri ei tuvastatud; raadioemissioon ilmus alles umbes 991 päeva pärast ja arenes aeglaselt. Tagasilöögi-väljapaiskumise stsenaariumid on ebasoodsad, sest tuumas on endiselt aktiivne galaktika tuum, jättes tõenäolisemaks päritoluks kooritud väiksema ühinemise jäänuki. Kas hiline raadiosignaal peegeldab keskkonda, väljavoolu või vaatenurka, on lahendamata.
Allikad: Phys.org; arXiv:2609.35998 (Sfaradi jt).