Šotimaalt 1984. aastal leitud ja 1990. aastal kirjeldatud 345 miljoni aasta vanune Westlothiana lizziae, tuntud kui Lizzie, on aastakümneid olnud võtmetähis selgroogsete maismaale mineku loos. Kahe kiviplaadi vahele lamenenud luustikul olid näha nelja jäseme viievarbalised jalad ja küünistele sarnanevad sõrme- ning varbaotsad. Need jooned toetasid arvamust, et tegu on varase amnioodi ehk roomajate, lindude ja imetajate haru esindajaga. Luustik oli aga nii tugevalt purustatud, et suurem osa anatoomiast jäi kivi sisse peitu.
Ameerika Loodusloomuuseumi ja Oxfordi ülikooli teadlased uurisid fossiili koos Grenoble’i Euroopa sünkrotronikiirguse keskusega röntgenikiirtega. Nature’is ilmunud tulemused näitasid primitiivset koljut, luustunud sisemisi lõpuseid ja kalasarnast suud tuhandete pisikeste hammastega. Kaasjuhtiv autor Xavier Jenkins ütles, et Lizzie on olnud amnioodide varase evolutsiooni ikoon, kuid kivi sisemus paljastas oodatust sootuks teistsuguse looma.
Sisemised lõpused ja kalasarnane suu paigutavad looma tetrapoodide sugupuu vanemale harule ning viitavad vee- või kahepaiksele eluviisile, mitte täielikult maismaalisele roomaja esivanemale. Kaasjuhtiv autor Ben Igielman märkis, et kolju ürgsed jooned näitavad, et Lizzie ei olnud roomaja, vaid kuulus palju vanemasse liini. Viievarbalised, küüniselaadsed jalad olid seega olemas juba enne, kui loomad veest täielikult lahkusid.
Kaasautor Roger Benson rõhutas, et kuigi kahepaikseid peetakse tänapäeval roomajatest ürgsemaks, olid mõned roomajatele omased tunnused juba mõlema rühma ühisel esivanemal. Devoniperioodi, üle 359 miljoni aasta vanuseid küüniselaadsete jäljenditega jäljeradu ei saa seetõttu automaatselt amnioodide tõendiks pidada: sarnaseid struktuure võisid kanda ka kahepaiksed tetrapoodide sugulased. Jenkinsi sõnul kogunesid maismaale omased jooned tükkhaaval veel vee ja kalda vahel elanud lähedastel sugulastel.