Projekti Suncatcher raames jõudis Google’i esimene andmekeskuse satelliit kosmosesse, et kontrollida, kas tensorprotsessorid (TPU) peavad vastu stardile ja kosmose karmidele tingimustele. Ettevõte loodab kinnitada, et kosmoses saadaolev piiramatu päikeseenergia muudab serverite orbiidile paigutamise kulud mõistlikuks, ning viitas oma eelretsenseeritud uuringule pealkirjaga “Toward a future space-based, highly scalable AI infrastructure system design”.
Uuring toob esile peamised takistused. SpaceX ja teised on hinnanud, et orbiidil asuvad andmekeskused muutuvad elujõuliseks stardikulude langemisel 200 dollarini kilogrammi kohta. SpaceX on vähendanud kulusid 20% pärast iga kumulatiivse massi kahekordistamist; kui tempo püsib, eeldab see umbes 370 000 tonni lisamassi, ligikaudu 1800 Starshipi edukat starti ja komponentide 100-kordset taaskasutust. Võrreldes Starlinki teise põlvkonna 575 kg satelliitidega järeldab Google, et selliste kulude juures võiks kosmoses võimsusühiku aastane kulu olla võrreldav maismaa kuludega.
Paljud vajalikud tehnoloogiad on endiselt peamiselt teoreetilised. Olemasolevad võrgulahendused ei sobi tõenäoliselt satelliitide klastritesse ühendamiseks; vaja on oluliselt suuremat disaini ja tihedamat formatsioonilendu kui senistel konstelatsioonidel. Satelliitide ülesehitus peab arenema integreeritud arvutus-, jahutus- ja toitelahendusteni ning kriitiline on ka usaldusväärne optiline side satelliitide ja maa vahel.