Brüssel – Euroopa Komisjon on esimest korda ametlikult tunnistanud, et tuulikud eraldavad plastiosakesi ning see kulumismaterjal satub kontrollimatult keskkonda. Põhjuseks oli Austria Euroopa Parlamendi liikme Gerald Hauseri kirjalik küsimus. Ta viitas hinnangule, mille kohaselt võib üks tuulik eraldada aastas kuni 62 kilogrammi mikroplasti. Seda suurusjärku komisjon küll üle ei võta. Plasti kulumist ennast kinnitab ta aga selgesõnaliselt ja viitab seejuures teadusuuringutele. Nii saab ametliku kinnituse senini vähe tähelepanu pälvinud keskkonnakoormus just sellise elektritootmise juures, mida poliitiliselt peetakse eriti keskkonnasäästlikuks.
Mikroplast tuulikutest ei ole enam pelgalt teoreetiline probleem
Komisjoni vastuse otsustav lõik on ebatavaliselt ühemõtteline. Seal öeldakse: „Uuringutest nähtub, et tuulikute plastheide on palju väiksem kui teistest allikatest pärinev heide.“ Brüssel ei vaidle seega enam selle üle, kas tuulikud plasti üldse eraldavad. Komisjon suhtestab üksnes kogust võrreldes rehvide, värvide või tekstiilidega.
Just see muudab keskkonnapoliitilist hinnangut. Tuulikud ei paiska töös olles õhku põlemisheitmeid nagu kivisöe- või gaasijaamad. Sellest hoolimata ei ole nad heitevabad tööstusseadmed. Vihm, rahe ja mustus tabavad kattega kaetud rootorilabasid suure kiirusega. Seetõttu kuluvad eelkõige labade esiservad ning kaitsvatest kihtidest eraldub plastmaterjali.
62 kilogrammi jääb vaidluse alla – kulumine ise mitte
Hauseri viidatud 62 kilogrammi tuuliku kohta pärineb Norra ümberarvutusest. Seda arvu komisjon otsesõnu ei kinnita. Ta ei lükka aga ümber ka põhimõttelist eraldumist, vaid viitab teistele, madalamaid väärtusi andnud uuringutele. Taani Tehnikaülikooli (DTU) 2026. aasta töö jõuab ebasoodsates tingimustes kuni 340 grammi mikroplastini rootorilaba ja aasta kohta. Kolme laba puhul teeks see arvutuslikult umbes kilogrammi tuuliku kohta.
Teised arvutused annavad taas erinevaid tulemusi. 2024. aastal avaldatud DTU uuring leidis avamere tuulikute puhul 80–1000 grammi plastikaotust laba ja aasta kohta. TNO arvutas 2025. aastal kaasaegse 15-megavatise avamere tuuliku kohta umbes 240 grammi aastas. Seetõttu on täpne suurusjärk endiselt ebakindel. Seda, et plasti rootorilabadelt ära kulub, need tööd siiski ei eita.
Ka hooldustööd vabastavad täiendavaid plastiosakesi
Lisandub teine heitetee. Remontide käigus lihvivad tehnikud kahjustatud pindu ja töötlevad komposiitmaterjale. Taani Tehnikaülikooli uuring hindab seeläbi tekkivat plastheidet maismaal 40–160 grammile laba ja aasta kohta. Avamerel ulatuvad arvutused isegi 90–600 grammini. Seega ei teki mikroplasti üksnes ilmastikuerosiooni, vaid ka hoolduse käigus.
Tähelepanuväärne on seetõttu, et EL nõuab nüüd ise põhjalikumaid uuringuid. Horisont Euroopa programm kutsub üles tegema välismõõtmisi avamere tuuleparkide keskkonnakoormuse kohta töö, hoolduse ja demonteerimise ajal. Konkursikutse nimetab otsesõnu ka plastiosakeste teket suure hulga tuulikute puhul. Lisaks tuleb uurida massiivse avamerearenduse võimalikke kumulatiivseid tagajärgi. Nii möönab EL ühtlasi, et keskkonnaarvestuse olulised osad ei ole veel lõpuni kaardistatud.
Sellest ei järeldu, et tuuleenergiat tuleks panna ühele pulgale kivisöe või gaasiga. Tavapärased elektrijaamad põhjustavad kütuste kaudu märkimisväärset lisheidet. Samas jääb lühikeseks ka poliitiline kujutus tuuleenergiast kui praktiliselt „puhtast“ vooluallikast. Fossiilsete jaamade puhul on saasteheide, filtritehnika ja piirnormid olnud regulatsiooni keskmes juba aastakümneid. Tuulikute puhul algab selliste aineheite süsteemne käsitlemine seevastu alles võrdlemisi hilja. Komisjoni ametlik mööndus teeb selle lünga nüüd nähtavaks.
Allikad (originaalartiklis): OTS (31.08.2026), Politique Pappers / EP küsimus QECR1030354 (12.08.2026), TKP (31.08.2026).
Originaal: Blackout News, 13.09.2026.
https://blackout-news.de/politik/mikroplastik-aus-windraedern-eu-kommission-raeumt-erstmals-offiziell-kunststoffabrieb-ein/
