Iga USA administratsioon kordab väidet, et Iraan on maailma peamine terrorismi riiklik toetaja. See on olnud USA välisministeeriumi terrorismi toetavate riikide nimekirjas alates 19. jaanuarist 1984 koos Kuuba, Põhja-Korea ja Süüriaga ning on seal kõige kauem. Väidet toetavad korduvad arvud: üle miljardi dollari aastas terrorirahastust ning umbes 140 000 kuni 185 000 IRGC Qudsi väe partnervõitlejat Afganistanis, Gazas, Liibanonis, Pakistanis, Süürias ja Jeemenis. Artikli autori hinnangul ei kinnita valitsuse enda avaldatud andmestik seda pealkirja. Kontrolliks sobivad välisministeeriumi terrorismiraportite statistilised lisad ning varasem Patterns of Global Terrorism sari, mis on alates 1990. aastast katalooginud rahvusvahelisi terrorirünnakuid.
Annekstabelid ei jaga rünnakuid sekti järgi, kuid tipprühmituste identiteet räägib iseenda eest. Aastatel 2004–2023 olid kõige aktiivsemad ja surmavamad rühmitused sunniidid: Taliban, ISIS, Boko Haram, al-Qaeda ja selle sidusrühmad, al-Shabaab ning TTP. Ligikaudu üheksa rünnakut kümnest seostub salafi-džihadistliku traditsiooni sunniäärmuslastega. Ükski neist ei allu Teheranile; enamik peab šiiite, sealhulgas iraani, ketseriteks ja ründab neid. ISIS on aastaid olnud Iraani ja selle liitlastega avatud sõjas. Prantsuse FONDAPOLi andmestik ajavahemikul 1979 kuni 2024. aasta aprillini jõuab samale järeldusele: viis surmavamat islamistlikku rühmitust annavad üle 80 protsendi islamistliku terrorismi ohvritest ning kõik viis on sunniidid.
Iraaniga seotud rühmitused on tipptabelites peamiselt puudunud. Hizbollah ja Iraani-meelsed miilitsad ei ilmu sageli seetõttu, et nende operatsioonid on suunatud peamiselt sõjaväelistele jõududele, mitte tsiviilisikutele, mistõttu jäävad need raportite terrorismimääratlusest välja. Houthid on peamine šiiitidega seotud rühm, mis hiljutistes väljaannetes esineb, kuid vaid väikese osakaaluga. Alles 2023. aastal jõudsid kolm Iraani orbiidil olevat rühma — houthid, Hamas ja Hizbollah — üldse esikümnesse, peamiselt Iisraeli vastu suunatud rünnakute tõttu, mis olid suunatud eelkõige sõjalistele sihtmärkidele. Enne 2023. aastat ei kuulunud Hamas ega Hizbollah maailma kõige rohkem rünnakuid toime pannud rühmade hulka.
Iisraeli välisministeeriumi andmetel Palestiina vägivalla ohvrite kohta aastatel 2000 kuni 2024. aasta aprillini (andmestik ei hõlma 7. oktoobri 2023 rünnakut) on näha kahte joont. Esiteks on Palestiina rünnakud alates 2003. aastast langustrendis; tipp jääb teise intifada aega 2000–2005. Kokku 24 aasta jooksul hukkus 1552 iisraellast ja sai haavata 5595; umbes 76 protsenti hukkunutest ja 92 protsenti haavatutest langeb teise intifada aastatele. Teiseks seostatakse Hamasi üksi või koos teise fraktsiooniga vaid umbes 15 protsendiga rünnakutest. Raketitule osas on Hamasi ja Hizbollahi tuhanded raketid 25 aasta jooksul põhjustanud 2001–2025 hinnanguliselt 50–75 hukkunut, mitte tuhandeid. Samas tapeti Iisraeli poolt 2000. aastast kuni 6. oktoobrini 2023 hinnanguliselt 11 200–11 500 palestiinlast; pärast 7. oktoobrit on Gaza tervishoiuministeeriumi andmetel hukkunute arv ületanud 73 000, mida Iisraeli sõjaväe ametnik 2026. aasta jaanuaris sisuliselt kinnitas, aktsepteerides üle 71 000 otsese tulega hukkunu.
Kui mõõdupuuks on tegelik vägivald, osutavad andmed mujale kui Teheranile. Ohvritabeleid domineerivad sunnirühmitused on saanud rahalist tuge Pärsia lahe araabia riikidelt ning kohati ka Ameerika Ühendriikidelt endilt. Jäljed viivad Süüriasse: USA ja liitlaste raha on jõudnud ISISest eraldunud rühmitusteni, sealhulgas al-Nusra liini kaudu tekkinud Hayat Tahrir al-Shamini, kelle juhi peale oli Washingtonil kunagi 10 miljoni dollari suurune peapreemia enne selle vaikset tühistamist. Autori järeldus on, et Iraani kui peamise terrorismitoetaja määratlus teeb poliitilist, mitte analüütilist tööd. Valitsuse enda intsidentide andmete järgi ei ole Iraan ülemaailmse terrorismi peamine mootor; toimepanijad kuuluvad valdavalt sunni-džihadistlikku voolu, mis on Iraanile vaenulik ja mida rahastatakse mujalt.
Artikkel vastab ka oodatavatele vastuväidetele. Asjaolu, et Hamas ja Hizbollah jõudsid 2023. aastal esikümnesse, tulenes ühe aasta sõjast Iisraeliga, kus tuli oli peamiselt suunatud sõjaväelistele sihtmärkidele; kahe varasema kümnendi jooksul ei olnud kumbki maailma aktiivseimate toimepanijate seas. 7. oktoobri 2023 rünnak on tõsine andmepunkt, kuid ei muuda kahekümneaastase kirje struktuuri ega tee Iraanist ülemaailmset peamist toetajat, kui teistel aastatel tabeleid täidavad ISIS, Taliban, Boko Haram ja al-Shabaab. Autor möönab, et riiklikku toetust mõõdetakse raha, relvade ja väljaõppe, mitte üksnes ohvrite arvuga, kuid väidet Iraanist kui peamisest mootorist kasutatakse praktikas ohuhinnanguna; tegeliku terrorivägivalla jaotuse järgi on oht valdavalt sunni-džihadistlik ning toetuse raamistiku rakendamine on valikuline, sest Pärsia lahe riigid ja USA-ga seotud rahavood ei saa samasugust silti.