Organisatsioonide liitmist ei tohi esitada digiriigi sisulise reformina, kui samal ajal jäävad lahendamata andmete tähendus, teenuste omand, vastutus ja koostöö erasektoriga, kirjutab Margus Püüa.
Digiriigi reformi vajaduses ei ole põhjust kahelda. Riigi IT-korraldust saab alati paremini juhtida, kulud peavad olema läbipaistvamad, ühised baasteenused saavad olla kvaliteetsemad ja vananenud lahenduste hulk võiks olla väiksem. Reformi praegusest avalikust põhjendusest jääb siiski ebaselgeks, millist probleemi tegelikult lahendame.
Räägime killustatusest, dubleerimisest, ühistest platvormidest ja vajadusest tsentraliseerida. Paneme kõik ühte patta, kuigi organisatsioonide, taristu, tarkvarakomponentide, teenuste ja andmete konsolideerimine on täiesti erinevad otsused.
IT-majade liitmine võib vähendada küll tugitegevuste dubleerimist, kuid ei pruugi paranda iseenesest teenuste kvaliteeti ega riigi infosüsteemide arhitektuuri, pigem vastupidi, optimeeritud ja efektiivne konsolideeritud tugiteenus võib takistada sisuliste põhiteenuste tõhusat osutamist.
Eesti e-riigi edu alus on olnud hajus süsteem. Andmed hõivatakse seal, kus need tekivad, nende eest vastutab konkreetne asutus ja vastutav töötleja ning teised asutused kasutavad neid turvaliselt üle X-tee. Ka õiguslik loogika on aastaid lähtunud põhimõttest, et sama fakti ei koguta eri andmekogudesse korduvalt. Andmetel peab olema selge autoriteetne allikas ning vastutaja, kes tagab nende õigsuse, tervikluse, konfidentsiaalsuse ja käideldavuse.
Seetõttu on raske mõista, mida tähendab väide, et reformiga hakatakse andmete dubleerimist lõpetama. Kui sama fakti kogutakse tõesti mitmesse registrisse, tuleb need juhud konkreetselt välja tuua. Kui probleem on selles, et eri asutused loovad eraldi autentimise, maksete, teavituste, dokumendihalduse või kasutajaliidese lahendusi, siis tuleb rääkida tarkvarakomponentide ja tehniliste teenuste dubleerimisest. Need on konkreetsed probleemid ja neil saab olla ka konkreetne lahendus.