Eurofoundi aruande järgi oli 2021. aastal 18,8% Euroopa Liidu töökohtadest haavatavad ehk peaaegu iga viies. Haavatavus hõlmab ebapiisavat sissetulekut, tööhõive ebakindlust ja töökoha õiguste puudumist. Trend on julgustav: pärast finantskriisi kasvas määr 2009. aasta 21,4%-lt 2014. aastal 23,8%-ni, peamiselt tahtmatu ajutise ja osalise tööaja tõttu, kuid langes alates 2016. aastast alla kriisieelse taseme. See ühtib agentuuri 2024. aasta töötingimuste uuringuga, mis näitas töökohtade kvaliteedi järkjärgulist paranemist koos püsivate lõhedega.
Hispaanias on haavatavuse määr kõrgeim ehk 29%, järgnevad Portugal ja Luksemburg 25% ning Itaalia 24%. Madalaimad näitajad on Ungaris (17%) ning Maltal ja Bulgaarias (mõlemad 18%). Küpros, Tšehhi, Leedu, Poola, Rumeenia ja Rootsi jäid andmete puudumise tõttu uuringust välja. Probleemi olemus erineb: Saksamaal, Austrias ning Kesk- ja Ida-Euroopas domineerib madal palk (Bulgaarias peaaegu kolmveerand), Vahemere maades ja Põhjamaades aga tahtmatu ajutine või osalise tööajaga töö, mis Iirimaal annab 56% haavatavusest. Luksemburgi kõrge koht tuleneb palga mõõtmisest riigi enda mediaansissetuleku suhtes.
Naised, noored töötajad, migrandid, romad, puuetega inimesed ja LGBT+ isikud on haavatavamates töökohtades sagedamini, peamiselt diskrimineerimise, hoolduskohustuste ning migrantide puhul õiguslike takistuste ja tunnustamata kvalifikatsioonide tõttu. Haridus kaitseb tugevalt: Ungaris on madala haridusega töötajatest haavatavad 58%, lõpetanutest vaid 6%. Iga lisaaasta tööturul vähendab riski umbes ühe protsendipunkti võrra. Noorte haavatavus võib olla silmatorkav, kuid Põhjamaades on see sageli mööduv etapp. Üksiku mõõtme haavatavus ei pruugi tähendada halba tööelu, kuid mitme haavatavuse kuhjumine viib järjekindlalt negatiivsete tulemusteni.