Megalinnades elavate inimeste osakaal on aastakümnete jooksul märkimisväärselt kasvanud, tõustes 1950. aasta 2,5 protsendilt 2020. aastaks 16,4 protsendini kõigist linnaelanikest. Statista andmetel jätkab see näitaja ÜRO prognooside kohaselt kerget kasvu ning stabiliseerub 2050. aastaks praegusel tasemel.
Samal ajal väheneb elamine väiksemates linnades. Nende linnaelanike osakaal, kes elavad 50 000 kuni 500 000 elanikuga asulates, langes samal perioodil 50,8 protsendilt 38,6 protsendini. Suurlinnastumist soodustavad majanduslikud võimalused, parem taristu ning kohati poliitiline ebastabiilsus maapiirkondades. Kasvav rahvastikutihedus süvendab aga tüüpilisi linnaprobleeme: eluasemepuudust, ülekoormatud ühistransporti ja keskkonnasurvet.
Linnaplaneerijate jaoks on väljakutseks ka nn soojussaared, kus tihe hoonestus kogub soojust ning kõrged majad ja kitsad tänavad vähendavad tuule kiirust. Koos õhusaastega mõjub see negatiivselt inimeste tervisele. ÜRO prognoosib, et megalinnade kasv aeglustub — 2030. aastaks tõuseb nende elanike osakaal 17 protsendini, kuid langeb 2050. aastaks 16,3 protsendini. Samas kiireneb 5–10 miljoni elanikuga keskmise suurusega linnade areng, mis 2050. aastaks koondavad 10,6 protsenti linnaelanikest.