Euroopa Liidu seadusandjad Strasbourgis leppisid 8. juulil 2026 kokku oma seisukoha digitaalse euro suhtes ja kiitsid selle hääletusel heaks. Selle otsusega saab Euroopa Parlament alustada läbirääkimisi liikmesriikide valitsustega digitaalse euro kujunduse ja toimimise üksikasjade üle. Euroopa Keskpank (ECB) väidab, et digitaalne euro on vajalik sularaha eeliste säilitamiseks digitaalajastul ning Euroopa rahandusliku suveräänsuse kaitsmiseks.
Autor Daniel Lacalle kritiseerib projekti, väites, et tegemist ei ole neutraalse tehnoloogilise uuendusega, vaid poliitilise algatusega, mis võib süvistada valuutasse jälgimise, rahalise kontrolli ja fiskaalse domineerimise. Olulisemad küsimused — programmeeritavus, hoiustamispiirangud, andmetele juurdepääs ja kommertspankade roll — otsustatakse Brüsselis ja Strasbourgis, mitte turul.
ECB põhjendab digitaalset eurot nelja lubadusega: tõhusamad maksed, suurem rahanduslik suveräänsus, finantsiline kaasatus ja parem privaatsus. Autor vaidleb neile vastu, märkides, et Euroopal on juba kiirmaksed ja konkurentsivõimeline erasektor. Tema hinnangul on keskpanga digitaalvaluuta (CBDC) kasutuselevõtt pigem nõrkuse tunnistamine kui tugevuse näitaja.