Äsja iseseisvunud Eestis olid talude maalapid killustatud ja omandisuhted sageli suusõnalised. Aastatel 1918–1940 kujundatud maakorraldusõigus aitas tuua omandisuhetesse selguse ja muutis talud elujõulisemaks, leidis õigusteadlane Triinu Rennu oma Tartu Ülikoolis kaitstud doktoritöös. Noore Eesti Vabariigi üks suuremaid proovikive oli rajada endistele mõisamaadele elujõulised talud. Maa oli toona inimeste peamine elatusallikas ja piltlikult öeldes valitses tõeline maanälg. Kuna mõisamaadest ei jätkunud maad kõigile soovijatele, tuli pärast maa jagamist otseste harijate kätte ümber korraldada ka sajandite jooksul kujunenud killustatud maakasutus. Nii muudeti olemasolevad talud majanduslikult elujõulisemaks ja paremini korraldatud maakasutuse arvelt sai rajada uusi talusid.
