**Vučić astub tagasi: Serbia poliitika murdehetk**
Serbia president Aleksandar Vučić teatas täna, 29. juunil, et astub ametist tagasi, et juhtida isiklikult valitseva Serblaste Edenemispartei (SNS) valimiskampaaniat. Teade tehti massimeetingul Belgradis riigikoja ees — kogunemine toimus Vidovdani tähtpäeval ning kandis loosungit „Serbia, üks pere”. See oli otsene vastulöök rohkem kui poolteist aastat kestnud üliõpilasjuhitud meeleavaldustele.
Protestid said hoo 2024. aasta novembris, kui Novi Sadis varises katastroofilisel viisil kokku raudteejaama betoonikatuse osa ja hukkus 16 inimest. Opositsioon ja üliõpilased on süüdistanud sündmuses riiklikku korruptsiooni ja hoolimatust. Vučić omakorda väitis tänases kõnes, et protestijaid manipuleerivad välismaised jõud, ning lubas kiirendada Serbia liitumist Euroopa Liiduga, hoides samal ajal alal sidemed Venemaa ja Hiinaga — vastuoluline lubadus, mida Brüssel jälgib tähelepanelikult.
SNS hoidis viimase küsitluse (Faktor Plus) kohaselt umbes 47% valijate toetust, üliõpilasjuhitud liikumine aga oli kogunud ligi 31%. Küsimus on, kas Vučiči lahkumine presidendiametist on taktikaline samm — tema käte vabastamine valimiskampaaniaks — või tõeline võimulahkumine. Ebaselge jääb ka see, millal täpselt valimised toimuvad: järgmised parlamendivalimised on kavandatud 2027. aastaks, kuid varajased valimised on tõenäolised.
**Suurbritannia uue valitsuse majanduslik ummiktee**
Wolfgang Munchau kirjutab täna UnHerdis, et uue Suurbritannia peaministri Andy Burnhami majandusnõustajate plaanid on määratud läbikukkumisele — mitte poliitilise ebaküpsuse, vaid rahanduslike piirangute tõttu. Burnhami nõunik Jim O’Neill on soovitanud Saksamaa eeskujul mitmeiaastate riikliku investeerimisfondi loomist ning pensionide kolmikimiku kaotamist, kuid Munchau hinnangul ei suuda need muudatused võlakirjaturgude spekulante rahustada. Korduvat viitamist Prantsusmaale, millel on Suurbritanniaga sarnased või suuremad eelarveprobleemid, lükkas Munchau tagasi: Prantsusmaa on kaitstud Euroopa Keskpanga (EKP) raamistikuga, mis suudab vajaduse korral riike piiramatus mahus toetada, Suurbritannia aga ei kuulu euroalasse ega naudi sedasama turvakatust.
Suurema taustana toob Munchau välja, et praegune vasakpoolne mõtlemine Euroopas — Suurbriannia Tööpartei, Saksamaa SPD ja Prantsuse sotsialistid — on loobunud tõsisest majandusteooriast ning keskendub peamiselt sissetulekute jagamisele, jättes tootlikkuse kasvu tagaplaanile. Starmer ja rahandusminister Reeves olid küll majanduslikult ettevalmistatud, kuid ei suutnud luua selget poliitilist päevakorda.
Munchau jätab lahti küsimuse, kas Burnham võib ka lihtsalt vedada — tootlikkuse mõningad tõusumärgid on olemas —, kuid tema hinnang on kriitiline: kui uus valitsus peaks lõhkuma Ühendkuningriigi eelarveraamistiku, on võlakirjaturgude rünnak peaaegu vältimatu. Suurim ebaselgus on, kas Burnham kavatseb olemasolevad fiskaaleeskirjad säilitada või katsetada uusi lähenemisi, ning kas turu reaktsioon tuleb kiiresti või aeglaselt.