**Meloni ja Trumpi tüli — Euroopa parempopulism otsib oma teed**
Itaalia peaminister Giorgia Meloni ja USA president Donald Trumpi vaheline avalik vaidlus on kasvanud rahvusvaheliseks juhtumiks. Kõik sai alguse G7 tippkohtumisest Prantsusmaal, kus Trump väitis, et Meloni “palus” temalt pildistamise võimalust — väite, mille Itaalia pool on täielikult ümber lükanud. Sellele järgnes Itaalia välisministri kohtumise tühistamine USA välisministriga ning Trumpi avalikud rünnakud Itaalia vastu kui “tänamatu liitlase” suunas. Pinged said tegelikult alguse märtsis, kui Meloni keelas ameeriklastel kasutada Sitsiilias asuvaid lennubaase Iraani vastaste rünnakute jaoks — esmakordne keeld sõjajärgses Itaalia-Ameerika liidus.
Spiked kirjutab (27. juuni 2026), et tüli on paradoksaalselt Meloni jaoks kasulik: Iraani-sõda tõrjuv ja Trumpi suhtes jahe itaalia avalik arvamus reageeris soosivalt sellele, et peaminister kaitses riiklikku iseseisvust. Samal ajal on Meloni oma valija silmis populaarsust kaotanud nn “Meloniseerumise” tõttu — parempopulistina kampaaniategemine, aga paremtsentristina valitsemine, Brüsselile liialt lähedasena näimine. Äsja moodustatud erakond Futuro Nazionale on selles tühikus kasvanud juba kuue protsendini — lähiaasta valimised (sügis 2027) saavad selguse tuua.
Laiem küsimus on see, kuidas Euroopa parempopulistid üldse Trumpiga läbi saavad. Trumpi tollid, transatlantiliste suhete lõhkumine ja sõjalised nõudmised sunnivad iga Euroopa rahvuslikku parteid tegema valiku: kas olla “transatlantiline” või kaitsta oma riigist lähtuvat huvi — ka Ameerikal vastu minnes. See vastuolu jääb lahendamata ning hakkab kujundama Euroopa parempoolset maastikku laialdasemalt.
**Investorid valivad Ameerika — Euroopa majanduslik tõmbejõud nõrgeneb**
The European Conservative avaldas 26. juunil põhjaliku analüüsi pealkirjaga “Investors Pick America over Europe” (autor Sven R. Larson), mis kirjeldab süvenevat lõhet Ameerika ja Euroopa majanduste vahel. Larson toob välja, et kapital eelistab üha selgemalt Ameerika turgu: seal on suurem tootlus, madalam maksukoormus ja väiksem ettevõtlusvastane sund. Euroopa Liidu raamistik — kõrged maksud, keeruline korraldus, energiakulud ja Euroopa Keskpanga rahapoliitika — teeb investeeringute ligi meelitamise aina raskemaks. Autor viitab sellele kui “ülereguleeritud põrgule,” millele Euroopa poliitilised juhid ei suuda usutavat vastust pakkuda.
Taust on oluline: see analüüs tuleb ajal, mil Euroopa on üheaegselt silmitsi mitme majandussurve allikaga — Iraani sõja põhjustatud naftahindade kõikumised, Hiina konkurents, USA tollid ning juba varemalt alustanud tootlikkuse languse trend. Samal nädalal ilmus UnHerdis Thomas Fazi sulest (25. juuni 2026) terav artikkel, milles ta märkis, et Washington suudab tänase finantssüsteemi kaudu kustutada Euroopa kodaniku rahalise eksistentsi ja Euroopa valitsused on selle vastu jõuetud — kavandatav digitaalne euro seda probleemi ei lahenda.
Peamine vastuolu seisneb selles, et Euroopa poliitiline juhtkond rõhutab “strateegilist iseseisvust” ja “ühtsust”, aga kapital otsustab teisiti — liigub sinna, kus tingimused on paremad. Seni pakutud vastused — uued aruandluskohustused, regulatiivsed algatused — tunduvad vastamisena probleemile, mis nõuab hoopis teistsugust lähenemist. Kas Euroopa suudab oma majanduslikku tõmbejõudu taastada, jääb avatuks.
—