**ECB intressitõus paljastab euroala sügavama hädaolukorra**
Euroopa Keskpank tõstis 11. juunil oma põhiintressi 25 baaspunkti võrra, viidates Iisraeli ja Ameerika sõjalise tegevuse tõttu Iraaniga tekkinud hinnasurvele euroala majanduses. Samal ajal otsustas Föderaalreserv 17. juunil oma intressimäära muutmata jätta — see lahknemine kahe suure keskpanga vahel on haruldane nähtus, sest viimastel aastatel on need kaks asutust oma otsuseid peaaegu täpselt kooskõlastanud. Majandusanalüütik Sven R. Larson kirjutab The European Conservativeis (19. juuni 2026), et Föderaalreservi passiivne hoiak võimaldab euro tugevnemist dollari suhtes — tulemus, mis ei pruugi olla Föderaalreservi otsuse sõnaselge eesmärk, kuid on nii ilmne, et policymakers ei saanud seda eirata.
Taust on murettekitav. Ameerika majandus liigub edasi suhtelise kergusega: Trumpi tollimeetmed on suurendanud välismaiste otseinvesteeringute sissevoolu, Wall Streeti tõmbavad ülespoole tehisintelligentsi hiiglane Nvidia ja SpaceX turu sisseminek. Euroopa tuumikuks oleva Prantsusmaa-Saksamaa-Itaalia kolmiku majandused seisavad paigal. Larson on varem kirjeldanud, kuidas Euroopa lõheneb kahekihiliseks majanduseks: tuumik seisab, äärealade riikide — nagu mõned Kesk- ja Ida-Euroopa riigid — majandus kasvab. See lahknemine kahjustab ühisvaluuta siseterviklikkust, sest valuutaala nõuab poliitilist ja majanduslikku koondumist, mitte eristumist.
Põhiline risk on stagflatsioon — olukord, kus hinnad tõusevad kiiresti samal ajal, kui tootmine seisab ja töötus püsib kõrge. See neutraliseerib nii eelarve- kui rahapoliitika: intresse ei saa lõdvendada, sest see süvendab inflatsiooni, kuid ei saa ka karmistada liigselt, sest nõrk tuumikumajandus ei talu seda. Larson kritiseerib mõlemat keskpanka selle eest, et nad keelduvad oma ametlikes dokumentides sõna “stagflatsioon” kasutamast — tema hinnangul näitab just see, et hirm täpselt selle nähtuse ees ajabki praeguseid otsuseid. Avlik arutelu probleemi üle suurendaks kodanike mõistmist ja poliitikute tegutsemisruumi.
Jälgida tasub, kas ECB suudab hoida euroala kokkukuuluvust olukorras, kus kasvumäärade erinevused liikmesriikide vahel suurenevad. Kui stagflatsioon jääb püsima ja tuumikumajandustes seisab tootmine kestab, võib teoreetiline ohuplaan euroala lagunemisest muutuda päevapoliitiliseks aruteluks.
**Saksamaa Alam-Saksi liidumaa rahastab konservatiivse meedia must-nimekirja**
Saksamaa Alam-Saksi liidumaa on eraldanud 33,4 miljonit eurot aastaeelarvet asutusele nimega “Ambulatoorne Kriminaalhooldus” (AJSD), mille ülesandeks on ametlikult aidata inimestel “paremäärmuslikkusest välja tulla”. Asutus haldab avaliku rahaga veebilehte, mis hoiatab kodanikke konkreetsete ajakirjandusväljaannete eest — sealhulgas loetleb avalikult *Junge Freiheit* ja *Tichys Einblick* parempoolsete väljaannete nimekirjas pealkirja all “Parempoolset äärmuslust ära tunda”. Veebiküljel on ka sümbolite ja koodide sõnastik. The European Conservative avaldas selle kohta uudisloo 19. juunil 2026.
*Junge Freiheit* on Saksamaa suurim konservatiivne nädalaleht laialdase tellijabaasiga. *Tichys Einblick* on liberaalse-konservatiivse suunitlusega majandus- ja poliitikaajakiri. Mõlemad on seaduslikult tegutsevad väljaanded, mida ei ole kohtu poolt keelustatud. *Junge Freiheit* teatas kohe, et kavatab “riikliku meediapäästiku” vastu õiguslikke samme astuda, nimetades seda “rünnakuks sõltumatu ajakirjanduse vastu”. The European Conservative märgib, et AJSD puhul on tegemist täielikult riigieelarvest rahastatava asutusega — umbes 26 miljonit eurot enam kui 400 täistööajale vastava töötaja palkadeks.
Küsimus on, kus läheb piir legitiimse äärmusluse vastu suunatud tegevuse ja riigivõimu poolt juhitava pressirõhu vahel. Saksamaa riigikaitseameti (Verfassungsschutz) jälgimisnimekirjas on mitmeid poliitilisi organisatsioone, kuid seadusliku tegevusloaga ajakirjandusväljaannete avalik mustas nimekirjas hoidmine — riiklikult rahastatud portaali kaudu — on midagi muud. Seda enam, et tegevus toimub samaaegselt AfD vastu suunatud nn tulemüüri survega, mis takistab valimistel tugeva tulemuse saanud erakonnal võimul osaleda. Kriitikud näevad selles mustrit: riiklikud vahendid suunatakse poliitilise opositsiooni, sh tema meediakanalite delegitimeerimiseks.
Edasi tasub jälgida, kas *Junge Freiheit* kohtukaebusest kujuneb pretsedent ning kas teised Saksamaa liidumaad käituvad sarnaselt. Küsimus on laiem kui üks must-nimekiri: see puudutab seda, kas Euroopa demokraatiad kasutavad “äärmusluse vastase võitluse” raamistikku vahendina meediapildi kujundamiseks riigivõimule sobilikul viisil.