Eesti Kunstiakadeemias kaitstud doktoritöö järgi võib kasutamata jäävast lambavillast saada väärtuslik materjal nii pakendites, sisekujunduses kui ka biomaterjalides. Ajal, mil inimesed otsivad alternatiive plastile ja teistele naftapõhistele materjalidele, jääb suur osa lambavillast kasutamata. Materjal, mis veel mõnikümmend aastat tagasi oli väärtuslik tooraine, on paljudes kohtades muutunud jäätmeks. Hiljuti kaitstud doktoritöös uuris tekstiilidisainer Katrin Kabun, kuidas lambavilla taas väärtustada ning milliseid uusi rakendusi sellele kaasaegses disainis leida. Kabuni sõnul ei juhtunud villa taandumine väärtusliku materjalina üleöö. Murrang saabus eelmise sajandi keskpaigas, kui kasutusele tulid sünteetilised materjalid ja tehiskiud. “Need olid erksavärvilised, neid oli lihtne toota ja nad olid odavad. See hakkas vähendama villakasutust,” selgitas ta. Teistpidi rääkis ta, kuidas 1940. aastatel avaldati Postimehes artikkel, kus kurdeti, et Eesti ja ka Euroopa ei suuda ise oma villavajadusi rahuldada, mistõttu peab seda sisse importima. Kümnend hiljem tekkis vastupidine olukord, kus villa polegi vaja, vaid on olemas kunstmaterjalid, mis asendavad naturaalseid materjale hästi.
