**USA-Iraani “lepe” laguneb — narratiivsõda ja energiakrahh varjutavad rahu**
USA ja Iraani vahel allkirjastatud kavatsuste protokoll käib kiiresti tükkideks, seda vähemalt ametlike seisukohtade tasandil. Asepresidendist JD Vance kinnitas avalikult, et Iraan nõustus Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri inspektorite viivitamatu tagasipääsuga ning ballistiliste rakettide piirangutega — Iraani välisministeerium lükkas mõlemad väited otsekohe tagasi. Iraani välisministeeriumi pressiesindaja Esmail Baghaei teatas 23. juunil, et tuumakava küsimusi ei arutatud Šveitsi kõnelustel üldse ja et Iraanil “pole kavas lubada IAEA inspektoreid sõjas kahjustatud tuumaobjektidele.” Samuti lükkas Iraan tagasi USA väite, et külmutatud rahalised vahendid peaks kuluma Ameerika põllumajandustoodete ostmiseks (Naked Capitalism, 24. juuni 2026). Olukorra teeb keerulisemaks see, et vahendajariigi Pakistani ametnikud on avaldanud vähemalt kolmel juhul väiteid, mida Iraan on nimetanud “täieliku teadmatuse” ilminguiks.
Taustaks: USA ja Iisrael ründasid Iraani tuumaobjekte 2025. aasta juunis. Iraani vastumeede — Hormuz’ väina sulgemine — tõi kaasa üleilmse energiakriisi. OilPrice andmetel on mõned tankerid alustanud läbisõitu, kuid enamik mereliiklust on endiselt häiritud: 1200 laeva ja 125 miljardi dollari väärtuses kaubad on jätkuvalt kinni Pärsia lahes (Financial Times, viidatud Naked Capitalismi kaudu). Tänaseni ei ole liiklus lähedaseski eelnormaalse lähedal. Pakistan tegutseb vahendajana, kuid selle sõnum on korduvalt vastuolus Iraani ametlike seisukohtadega.
Peamised pinged on mitmel rindel korraga. Esiteks: USA strateegiline nafta reserv on tõenäoliselt märksa tühjemalt kui ametlikud numbrid väidavad — eksperdid hindavad tegelikult kasutatavat varu vaid umbes 100 miljonile barrelile, mitte ametliku 340 miljoni vastu. Teiseks: USA diislikütuse varud on rekordmadalal, vaid umbes 20 päevaks, ning kõrgkvaliteetsete määrdeõlide tarneahel on juba praegu katkenud — üle 70% USA Group III baasõli impordist tuleb Lähis-Ida ja Lõuna-Korea rafineerimistehastest, mis praegu ei tarne (Naked Capitalism / John Dizard, 24. juuni 2026). Seda on OilPrice samuti kinnitanud, märkides et rahuleping küll lubab hinnadele langust, kuid varudekrahh kujuneb olenemata leppe sõlmimisest. Milleks see osutab: leppe näiline edu narratiivitasandil ei tähenda, et energiakliiniku toimed jäävad olemata.
Edasi tasub jälgida, kas Iraan toob lõpuks kompromissi tuumaküsimustes — mitmed analüütikud (Trita Parsi, Responsible Statecraft) usuvad, et see juhtub, ent järjestuse küsimus on Iraani jaoks põhimõtteline, mitte taktikaline. Samuti on oluline, kuidas edeneb Iisraeli väedetühmade väljaviimine Liibanonist — Iisraeli kaitseminister teatas otse, et väed ei lahku “isegi USA nõudmisel.”
**USA kongress astub leppetapjana välja — INARA seadus kui rahuprotsessi oht**
Mõlemal poolusel Washingtoni Kapitoolis on motiiv Iraaniga sõlmitud kavatsuste protokolli nurjata — kuigi põhjused erinevad. Vabaariiklaste seas on sõjaaegseid haukasid, kes pelgavad Trumpile otse vastu astuda, kuid otsivad muid teid leppetöö blokeerimiseks. Demokraatide ridadest kostab teravat kriitikat, mille osa sihib eelseisevaid vahevalimisi, osa aga toetab siiralt Iisraeli-meelseid seisukohti. Mõlemad pooled on viidanud Iraani tuumaleppe ülevaatamisseadusele (INARA, 2015), mis kohustab täitevvõimu esitama lepingud kongresse kiitmiseks (Responsible Statecraft, 23. juuni 2026).
INARA annab kongressile formaalse kontrolliõiguse igasuguse USA ja Iraani tuumakokkuleppe üle — sealhulgas nn eellepingute, nagu praegune kavatsuste protokoll. Seadus ei too automaatselt kaasa hääletust, kuid valitsusväline mõjurühmitus AIPAC on juba selgelt öelnud, et kongress on parim koht leppe kõri läbi lõikamiseks (RS, 23. juuni 2026). Samas on Trumpi administratsioon seisukohal, et sanktsioonide ajutine tühistamine ei nõua kongressi heakskiitu.
Siin ilmneb vastuolu: vabaariikliku seaduri Lindsey Graham sõnul “tuleb iga tuumakokkulepe kongressile hääletada” — sama mehe kohta, kes seigas kõrvalt, kui administratsioon võttis riigi sõtta. Demokraadid omakorda räägivad “kohutavast lepingust,” kuid kardavad minna ajalukku kui rahuvastase poole. Nagu leppetöö ajaloolane Ryan Costello tõdes: “Kui see saab nii täielikult halvustatud, muutub selle ellurakendamine raskeks. Tuleb keegi ja tühistab selle täielikult — ja oleme jälle olukorras, kus USA ja Iraan on sõjas või sellele lähedal.” Sarnane muster hävitas Obama-aegse JCPOA.
Lähiajal tasub jälgida, kas kumbki pool kongressis esitab ametliku tühistamisresolutsiooni — see oleks märk, et ka ametlikel kanalitest üritatakse diplomaatiat lämmatada. Samuti on oluline jälgida, milliseid uusi sanktsioonide ettepanekuid hakatakse esitama, et “tagaukse kaudu” rahu õõnestada.
**Trump käskis Starmeri lahkuda — Ameerika-Britannia “eriallianz” muutub koloniaalsuhteks**
Briti peaminister Keir Starmer astus ametist lahku, misjärel Trump tegi X-platvormil selle teatavaks enne ametlikku avaldust — nii nagu keiser teatas oma provintsi asehalduri tagasikutsumisest. Trump oli eelnevalt esitanud Starmerile avaliku ultimaatumi: “Keir Starmer astub Ühendkuningriigi peaministri kohalt tagasi. Ta on lüüa saanud kahes väga tähtsas küsimuses — SISSERÄNNE JA ENERGEETIKA (AVA PÕHJAÕHTU NAFTAVÄLJAD!)” (Trump, Truth Social, viidatud Naked Capitalismi kaudu). Trump oli Starmerile varem käsu andnud ka Diego Garcia baasi asjus, kritiseerinud tema valiku Peter Mandelsonit Londoni suursaadikuks Washingtoni, ning teatanud, et Britannia lennukikandjaid enam vaja pole. Analüütik John Helmer hindab seda otsest avalikku käsutamist ajalooliseks murranguks: “Seda pole juhtunud peaaegu kahe tuhande aasta jooksul — viimasena tegi seda Rooma keiser Claudius aastal 43 pKr” (Naked Capitalism, 24. juuni 2026).
Starmeri lahkumine polnud üllatav — ta oli olnud pikka aega rekordmadalal populaarsusel ning tema valitsus oli Suurbritannia ajaloo kõige ebapopulaarsem. Kuid Trumpi avalik kaasamine sündmuste käiku paljastab midagi muud: USA on valmis kohtlema oma lähimat liitlast avalikult kui alluvat riiki. Järgmine peaminister on tõenäoliselt Andy Burnham — Manchesteri endine linnapea, kelle algselt väga madal populaarsustase (pluss 4%) tähendab Helmer’i hinnangul, et ta on kohesest esimesest päevast alates USA surve suhtes kaitsetum kui Starmer kunagi oli. Burnham on juba signaliseerinud valmisolekut suurendada kaitsekulusid, toetada Iraani-vastast kurssi ning järgida USA-Iisraeli joont.
Vastuolu seisneb selles, et Briti avalik arvamus on USA suhtes rekordmadala toetusega (Trump on isiklikult miinus 64 protsendipunktiga), samas kui tulevane peaminister peab järgima Washingtoni joont selleks, et saada äsja USA presidendi soovitusel võimule. See loob erakordse demokraatliku paradoksi: inimesed, kes on tugevalt Trumpi vastu, valivad juhi, kellel pole muud valikut kui Trumpi ees kummardada. Jälgida tasub, kas sellises kontekstis toimuvad varajased valimised ning kuidas Reformierakond (Nigel Farage) Starmeri lahkumisest kasutegurit korjab.
—