Analüüs: Globaalne — 23. juunil 2026

**USA-Iraani rahuprotsess ja Hormuse väina kriis: leping paberil, reaalsus teine**

18. juunil allkirjastasid USA ja Iraan Islamabadi memorandumi — 14-punktilise raamlepingu, mis nägi ette viivitamatu vaenutegevuse lõpetamise, Hormuse väina taasavamise ja 60-päevase läbirääkimisperioodi lõplikuks kokkuleppeks. Kuid juba 48 tundi hiljem sulges Iraan väina uuesti, kuna tekkisid vaidlused Liibanoni küsimuses, mida käsitleti lepingu avaklauslis kolm korda — kuigi Liibanon ise läbirääkimistel ei osalenud. Tänaseks on pilt järgmine: WTI toornafta hind on kukkunud 74,10 dollarini barrel (-2,31%) ja Brenti nafta 78,21 dollarini (-2,93%), kuid tankerite liikumine Hormuses jääb ametlike teadaannete kõrval äärmiselt tagasihoidlikuks — Lloyd’s Listi andmetel on tegemist endiselt „suhtelise niraga” võrreldes sõjaeelse tasemega.

Selle nädala läbirääkimised Šveitsi Bürgenstockis näitasid, et protsessil on kaks peamist takistust. Esiteks käitub USA asepresidendi JD Vance väidetavalt läbirääkimistel ebaausalt: ta väitis avalikult, et Iraan on lubanud lubada IAEA inspektoreid riiki tagasi, ning et Iraan on nõustunud kasutama oma külmutatud vahendeid Ameerika sojaubade ostmiseks — mõlemad väited lükkas Iraani välisministeerium kohe tagasi, öeldes, et „uusi kohustusi ei võetud.” BBC andis sellele Iraani vastuväitele silmapaistval kohal kajastust. Teiseks keeldub Iisrael Liibanonist lahkumast: rahandusminister Smotrich lubas, et Iisraeli väed jäävad sinna „aastakümneteks,” ja siseminister Ben-Gvir nõudis, et Liibanon peaks olema „Iisraeli mänguväljak.” Samal ajal avasid Iisraeli väed täna tulirelvaga tule Lõuna-Liibanonis tööliste pihta, rikkudes tulerahu.

Olukorra lahendamiseks seadsid Pakistan ja Katar sisse niinimetatud probleemivälistamisraku (*deconfliction cell*) — mehhanismi, mis peaks takistama Liibanoni sündmustel lõhkumast kogu USA-Iraani protsessi. Iraani parlamendi esimees Ghalibaf teatas Omaanis viibides, et Hormuse väin hakkab toimima Iraani kehtestatud korra ja Iraaniga koostöös välja töötatud korralduste alusel. See on oluline geopoliitiline pöördepunkt: Iraan püüab saada väina haldamise üle de facto õigusliku aluse, mitte pelgalt jõupositsiooni. OilPrice märkis täna, et tankerite kindlustusmäärad on tõusnud jätkuvalt kõrgeks (VLCCde päevamäär hüppas nädalaga 92% võrra), Katar teatas lisaks oma Ras Laffani gaasiterminali plahvatusest, mis lükkas Euroopa gaasihinna veelgi kõrgemale. Goldman Sachs hoiatas, et Hormuse liiklus „ei pruugi kunagi täielikult taastuda” sõjaeelsel tasemel. Seega on turud hinnanud „rahu” ennatlikult sisse, reaalsus aga on lahtine.

Jälgida tasub: kas USA rakendab tegelikult oma ähvarduse ja „lööb Iraani väga kõvasti” (nagu Trump täna uuesti avalikult vihjab) või on see sisepoliitiline etendus; kas Iisrael suudab protsessi torpedeerida Liibanonis; ning kas 60-päevane lõppläbirääkimiste aken kulutatakse ära uute vaidluste peale või liigutakse tuumaprogrammi küsimuse juurde.
**Keir Starmeri tagasiastumine: Suurbritannia poliitilise süsteemi süvenev kriis**

Keir Starmer astus 23. juunil tagasi Tööpartei juhist ja seega ka peaministri kohalt — temast saab kümne aastaga kuues Briti peaminister, kes ametist lahkub. Vahetult eelnenud päeva otsustav tõuge tuli Makerfieldis toimunud vahevalimisest, kus Andy Burnham saavutas veenva võidu, näidates, et isegi Tööpartei enda liikmeskond on juhtkonnale selja pööranud. Starmer lahkub sellega, et tema isiklik populaarsusreiting oli juba ametisse astumise päeval miinuses (-21 Ipsose küsitluses), mis tegi temast ajaloo esimese peaministri, kes suure parlamendienamuse võitis märgatavalt negatiivse isikliku reitinguga.

Starmerile esitatud põhikriitika koondub ühe joonega: ta purustab Jeremy Corbyna ajal loodud vasakpoolse massiliikmeskonna, seadis koalitsioonis keskmeks eelarvedistsipliini ja kärped ning ei pakkunud ühiskonnalepeteks vajalikku sisulist nägemust. Rootsi vasaklehe Flamman analüüs, mille Naked Capitalism avaldas, iseloomustab Starmeri projekti kui „1990ndate poliitilise näidendi uuslavastust — vastutus ja kokkuhoid olid taas tunnussõnad, pind tähtsam sisust.” Samal ajal näitas täna avalikuks tulnud SNP juhi Peter Murrelli embezzlement-süüdimõistmine ning Põhja-Iirimaa poliitiku Jeffrey Donaldsoni lapseabistamisvastased süüdistused, et poliitiline rot ei puuduta ainult Tööparteid. Andy Burnham peetakse tõenäolisimaks järglaseks; Wes Streeting on teatanud tema toetusest.

Laiem pilt on murelikum. Briti poliitiline süsteem on lõhestunud vähemalt kuue partei vahel, millest ühelgi pole sisemist ühtset visiooni. Ühelt poolt söövitab Reformi erakond Tööpartei häältest maapiirkondades, teiselt poolt on rohelised ja iseseisvad kandidaadid haaranud linnade progressiivsete hääli. Esindusvalimissüsteem (FPTP), mis võimaldas Tööparteil võita 2024. aastal kaks kolmandikku kohti vaid kolmandikuga häältest, ei suuda enam anda tõelise rahva toetusega valitsusi. Majanduslikus mõttes seisab Suurbritannia ees madala kasvu, vananenud taristuga ja käimasolevate struktuurireformide puudumisega ühiskond — ja ükski peaminister ei ole suutnud poliitiliselt ellu jääda piisavalt kaua, et midagi sisulist muuta.
**Katar Ras Laffani plahvatus tõukab Euroopa gaasiturgusid**

Täna hommikul teatati plahvatusest Katari Ras Laffani veeldatud maagaasi terminalis, kus sai vigastada kümneid inimesi. Ras Laffan on maailma üks suurimaid veeldatud maagaasi (VMG) tootmiskomplekse ning selle tööseis on otseselt seotud Euroopa gaasitarnete stabiilsusega — eriti hetkel, mil mandrile suunatud Hormuse väina veeldatud maagaasi liiklus on niigi häiritud. OilPrice teatas täna hommikul, et Euroopa gaasihind on tõusnud kolme teguri kombinatsiooni tõttu: kuumaaine, uued Hormuse ähvardused ja just see Ras Laffani plahvatus. Katar teatas, et teeb kõik, et eksport taastada, kuid täpne kahju ulatus pole veel teada.

See sündmus kukub konjunktuurselt raskesse hetke. Goldman Sachsi analüütikud on hoiatanud, et isegi kui Hormuse väin täielikult avaneks, ei pruugi maailma VMG tarneahelad kiiresti taastuda, kuna laevandus-, kindlustus- ja taristusüsteemid vajavad aega. Samal ajal on India juba teatanud VMG esimesest saadetisest läbi Hormuse pärast rahu allkirjastamist, kuid India statistika näitab, et riik hoiab pigem Venemaa naftaostude rekordtaset — mis viitab sellele, et energiaturgude ümberkorraldus, mis algas sõja ajal, ei pöördu automaatselt tagasi. India naftaimpordiarve hüppas sõjaperioodil 82% võrra. Hiina on samal ajal ehitanud uut VMG sadamat ning Venemaa impordimahud Hiinasse kasvavad.

Turgudel valitsevat segadust iseloomustavad kaks vastupidist suundumust: nafta spot-hinnad langevad (turud on hinnanud rahu osaliselt sisse), aga VMG hinnad tõusevad (tarneahela häired pole kõrvaldatud). OilPrice kutsub seda „laovarude irooniaks” — varud on tegelikult madalad, kuid hinnad langevad optimismi tõttu, mis ei pruugi tegeliku pakkumistasemega kattuda. Analüütikud hoiatavad, et kui Hormuse läbirääkimised ebaõnnestuvad, võivad hinnad teha järsu tagasilöögi. Sellesse pilti lisab täna Ras Laffani vahejuhtum veel ühe ebakindlusallika.

Lisa kommentaar