**Euroala majandus kaksikrünnaku all: EKP tõstab intresse, stagflatsiooni oht kasvab**
Euroopa Keskpank tõstis 11. juunil 2026 oma põhiintressimäärasid 25 baaspunkti võrra, põhjendades otsust Iisraeli ja USA sõja tekitatud hinnasurvega Lähis-Idas. Kuus päeva hiljem, 17. juunil, jättis aga Föderaalreserv oma intressi muutmata — otsus, mis on terava tähelepanu all, sest kahe keskpanga poliitika on viimaste aastate jooksul liikunud peaaegu käsikäes. Selle lahknevuse tagajärg on euro mõningane tugevnemine dollari suhtes, mida TEC-i majanduseanalüütik Sven R. Larson kirjeldab kui möödapääsmatut, kuid ebapiisavat puhvrit tõsisemale ohule (The European Conservative, 19. juuni 2026).
Taust on järgmine: USA majandus liigub jõudsalt edasi — Trumpi tariifirevisjonid on toonud kaasa välismaiste otseinvesteeringute kasvu, Ameerika ettevõtted repatrieerivad kapitali ning Wall Streeti börs elab praegu Nvidia ja SpaceX vedamisel läbi tõusulainet. Samal ajal seisab euroala tuumikul — Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia — majandus paigal. Selles olukorras on EKP-l käed seotud: intresside tõstmine aitab küll inflatsiooni talitseda, kuid lämmatab veelgi stagneeruva majanduse; intresside langetamine aga süvendaks hinnasurveid veelgi.
Larson nimetab seda otsesõnu stagflatsiooni ohuks — majandusseisundi ja kiiresti kasvavate hindade kooskasvu, mis neutraliseerib nii rahapoliitika kui ka eelarvepoliitika tavapärased vahendid. Sellele lisandub struktuurne pinge euroalal: perifeersed riigid — Balti riigid, Poola, mõned Lõuna-Euroopa majandused — kasvavad endiselt korralikult, tuumikule jääb aga stagneerumine. See lõhe kasvab, kui stagflatsioon tuumikus jalad sisse seab. Larson hoiatab, et piisavalt sügav lõhe euroala riikide kasvumäärades võib seada ohtu ühisraha enda elujõulisuse — mitte lühiajaliselt, kuid mõne aasta perspektiivis. EKP ei ole seni sõna “stagflatsioon” oma ametlikes dokumentides kasutanud, mida Larson peab üheks suuremaks poliitiliseks veaks: avalik arutelu probleemi üle aitaks hankida ühiskonnas toetust valusateks, kuid vajalikeks otsusteks.
Jälgimist väärib: kui Lähis-Ida olukord stabiliseerub ja naftahinnad langevad, väheneb küll üks inflatsioonikomponent — kuid dollari surve eurole suureneb samal hetkel, sest Ameerika majanduse suhteline tugevus muutub nähtavamaks. EKP on sisuliselt kinnijäänud kahe halva otsuse vahel.
**Saksamaa riik mustab konservatiivset ajakirjandust, teadlane vaeb tehnokaatia pettust**
Saksamaa liidumaas Alam-Saksimaal on riigieelarvelisest “äärmuslusest lahkumise” programmist loodud veebileht, mis hoiatab kodanikke “parempoolse äärmusliku” meedia eest. Mustas nimekirjas on muuhulgas konservatiivne nädalaleht *Junge Freiheit* ning populistlik ajakiri *Tichys Einblick*. Programm tervikuna maksab Alam-Saksimaa eelarvest 33,4 miljonit eurot, millest üle 26 miljoni läheb umbes 400 täistööajaekvivalendile (The European Conservative, 19. juuni 2026). *Junge Freiheit* teatas, et astub riikliku meediamustamise vastu kohtusse, nimetades toimunut rünnakuks sõltumatu ajakirjanduse vastu.
See juhtum ei ole eraldiseisev. Samal päeval avaldas The European Conservative analüütiku Sabine Beppler-Spahli artikli “The Fraud of Compromise” (22. juuni 2026), mis avab laiema pildi: Merkeli ajastust pärit nn. “kompromissikultuuri” ülistamine on tegelikult varjanud kriitilise avaliku arutelu süsteemset summutamist. Beppler-Spahl toob välja, et vaatlejad on ammu täheldanud, kuidas Merkel delegeeris otsused suletud uste taha asjatundjate komisjonidele ning kuidas see nn. “asümmeetriline demobiliseerimine” — strateegia, millega opositsiooni valijaid tulutunde tundest hoidumiseks passiivseks muudeti — kestab Friedrich Merzi juhtimisel edasi. Juhtivate poliitikute üleskutsed “kompromissile” on tegelikult üleskutsed solidaarsusele omaenda laagris, mitte avatud debatile.
Siin ilmneb vastuolu: ühelt poolt kuulutatakse Saksamaal “kompromissi” demokraatia nurgakiviks, teiselt poolt on arendatud tervet riigirahastatud tööstusharu, mille ülesanne on kitsendada seda, mida kodanikud lugeda tohivad. AfD-liikme meelest on keelatud paljudes kohalikes valimistes osaleda; samuti on laiendatud seadustikku, mis kriminaliseerib poliitikute “solvamise” avalikus ruumis. Seda kõike katab “äärmuslusevastase” töö silt. Beppler-Spahl viitab Ameerika filosoofilt James Burnhamilt laenatud mõttele: eliidi võim toetub jõule ja petule — jõud võib olla varjatud, kuid pett on avatum, kui surve kasvab.
Tasub jälgida: *Junge Freiheiti* kohtuasi Alam-Saksimaa riikliku veebilehe vastu võib saada proovikirve küsimuseks, kas saksa kohtud nõustuvad, et riigirahastatud meedia “mustamine” rikub sõnavabaduse põhimõtteid. Samal ajal arutab Saksamaa föderaalvalitsus AfD osalise keelustamise võimalust, mis tähendab, et meedia- ja poliitilise debati ahendamine on küsimus, mis ei jää ainult ühe liidumaa tasandile.