Teadlased analüüsivad pidevalt uusi spektriandmeid, mida koguvad võimsad teleskoobid, näiteks James Webbi kosmoseteleskoop (JWST). Enamasti on spektrijooned — kindlad neeldumis- või kiirgusjooned, mis pärinevad planeetidelt, kuudelt või tähtedelt kogutud valgusest — seostatavad teatud aatomite või molekulidega. Näiteks kiirgusjoon lainepikkusel 426,7 nanomeetrit on teadaolevalt tingitud ühekordselt ioniseeritud süsinikust ning kujutab endast kindlat aatomisisest üleminekut süsinikiooni energiaseisundite vahel.
Samas on uurijad avastanud, et Saturni kuul Titanil ja kääbusplaneedil Pluutol esineb üks ja sama spektrijoon, mille päritolu ei ole õnnestunud kindlaks teha. Tegemist on haruldase juhtumiga, kus tuttavad analüüsimeetodid ei suuda tuvastada, milline aatom või molekul antud signaali tekitab.
Kahe nii erineva taevakeha sarnane spektritunnus tekitab teadlastes huvi, sest see võib viidata mõnele seni tundmatule ühendile või protsessile, mis toimub mõlema maailma atmosfääris või pinnal. Edasised vaatlused ja laborikatsed peaksid aitama mõistatust lahendada.