Eesti on õppinud ehitama häid digiteenuseid. Järgmine küsimus on, kuidas tagada, et neist saaksid võrdselt kasu ka inimesed, kellel on vähem oskusi, vähem raha või rohkem takistusi, arutleb Tallinna Ülikooli õppejõud ja infoühiskonna tehnoloogiate doktor Marianne Paimre. Eesti on lahendanud küsimuse, mille üle paljud riigid endiselt pead murravad: kuidas viia riik digiajastusse. Maksudeklaratsioon valmib minutitega, retseptid liiguvad elektrooniliselt, terviseandmed on paari kliki kaugusel ning suurem osa suhtlusest riigiga toimub veebis. Eesti kuulub jätkuvalt Euroopa kõige arenenumate e-riikide hulka. Mida rohkem teenuseid, infot ja otsuseid kolib veebikeskkonda, seda olulisemaks muutub aga küsimus, millest räägitakse märksa vähem: kuidas tagada, et kõik inimesed sellest arengust ka päriselt kasu saaksid? Siin peitubki Eesti digiriigi paradoks. Oleme Euroopa üks tehnoloogiliselt arenenumaid riike, kuid samal ajal üks neist, kus vanemaealiste vaesusrisk on kõige kõrgem. Mida enam teenused, info ja suhtlus liiguvad veebikeskkonda, seda enam hakkavad ühiskondlikud ebavõrdsused avalduma ka digitaalses maailmas.
