**ELi parlament kiitis heaks ajaloolise väljasaatmismääruse**
Euroopa Parlamendi Strasbourgi istungjärgul 17. juunil 2026 võeti 418 poolthäälega ja 218 vastuhäälega vastu nn tagasisaatmismäärus (*Returns Regulation*), mis on ELi senise rändepoliitika ulatuslikem muutus. Määrus ühtlustab kogu liidu ulatuses nii vabatahtliku kui ka sunniviisilist väljasaatmist reguleerivad reeglid ning sätestab, et väljasaatmiskorraldus ühes liikmesriigis kehtib õiguslikult kogu ELis — see tähendab, et ebaseaduslik sisserändaja ei saa senise tava kohaselt enam lihtsalt teise liikmesriiki liikuda ning sealt uuesti varjupaigataotlemist alustada. Lisaks piirab määrus ühe tähtsa lünkade sulgemise meetmena pikendab maksimaalset kinnipidamisaega 3 kuult kuni 24 kuuni kõrge põgenemisriskiga isikute puhul ning loob võimaluse luua tagasisaatmiskeskusi ELi territooriumist väljaspool.
Määruse vastuvõtmine on otsene tagajärg 2024. aasta Euroopa Parlamendi valimistel parempoolsete jõudude tugevnemisele. Märkimisväärne on, et seekord toetas määrust lisaks rahvuskonservatiivsetele rühmitustele (*PfE*, *ECR*, *ESN*) ka Euroopa Rahvapartei (*EPP*), mis tavapäraselt hääletab vasakpoolsetega ühes suunas. Rootsi Demokraatide Euroopa Parlamendi liige Charlie Weimers, kes täitis keskselt rolli ECRi varipärijana, deklareeris: “Massiväljasaatmiste ajastu on alanud.” Patriootide Euroopa eesistuja Jordan Bardella teatas, et “EPP on lõpuks lahti saanud oma Stockholmi sündroomist” ning toetab nüüd suveräänsete jõudude nõudmisi. Endine Frontexi juht ja Patriots MEP Fabrice Leggeri lisas, et Brüssel on aastaid kaitsnud ebaseaduslikke sisserändajaid väljasaatmise eest rohkem kui Euroopa kodanikke tagajärgede eest — see tekst tähistab muutust.
Samas jäi määrus kriitikute hinnangul siiski kaugemale sellest, mida parempoolsed algselt nõudsid. Rändeleppes (*Migration Pact*), mis jõustus 12. juunil, säilib kohustus pidada varjupaigamenetlused ELi territooriumil — piire ei ole lubatud tegelikult sulgeda. Kolmandate riikide tagasisaatmiskeskused on lubatud üksnes juba korralduse saanud isikute jaoks, mitte saabujate esmase menetlemise tarbeks. Alaealised ja kõik terviseseisundiga isikud on kinnipidamisest täielikult vabastatud, mis loob ilmseid lünki. Analüütik Sven R. Larson on lisaks tuvastanud varjatud rahanduslikku ohtu rändeleppe vastuvõtmisetingimuste direktiivis (*Reception Conditions Directive*): kui EL rakendab täielikku hüvitiste ühtlustamist kõigis 27 liikmesriigis, võib see tähendada, et üheksas liikmesriigis ületab ühtlustatud hüvitistase kohalike elanike mediaantulu — Kreeka puhul rohkem kui kaks korda.
Järgida tasub, kuidas nõukogu kiidab lõpliku teksti heaks ning kas liikmesriigid jõuavad rakenduseks valmis juuliks 2027, samuti seda, kuidas kulgeb Le Pen’ kohtuasi Prantsusmaal juulis — selle tulemus kujundab ühe peamise liikumajõu ELi rändepoliitika muutumise taga.
**Sõna keelamise laine: film, aktivist ja kirjastaja**
Saksamaal ja Prantsusmaal toimunud arengud 17.–18. juunil 2026 moodustavad kokku selge mustri: avaliku ruumi ahenemine igaühele, kes seostab sisserände teemat kuritegevusega. Saksa lavastaja Uwe Bolli film *Citizen Vigilante*, kus peaosa mängib Armie Hammer, on sisuliselt Saksamaal levitamiskeelu alla pandud — riiklik filmide vanusepiirangute asutus FSK keeldus filmile üldse hinnangut andmast, mis tähendab, et filmi ei saa näidata kinodes, televisioonis ega levitada veebis ega kauplustes. Boll väidab, et FSK kasutas alaealiste kaitse reegleid ettekäändena, sest filmi vägivallatase on tema sõnul võrdväärne *John Wick’i* ja *The Equalizeri* omaga, mis on Saksamaal tavapäraselt levitatud. Tema hinnangul on tegelik põhjus filmi sisu: tegelastest ründajad on noored sisserändajad, mis vastab tema sõnul Saksa kriminaalstatistikale. FSK ei ole oma keeldumist avalikult põhjendanud.
Prantsusmaal ootas 18. juunil 2026 Pariisi kriminaalkohtu otsust aktivist Thaïs d’Escufon, kelle vastu on esitatud süüdistus “rassilisele vihkamisele õhutamises”. Süüdistuse aluseks on 2023. aasta BFM TV esinemise lausung, kus d’Escufon väitis, et peamine oht Prantsuse naistele on sisserändajatest mehed — Aafrikast ja Araabia maadelt pärit. Prokuratuur nõuab kuni aastast vanglakaristust ja 45 000 euro suurust trahvi. D’Escufon ise, kes on varasemalt saanud juba ühe tingimisi vanglakaristuse ja 3000 euro suuruse trahvi, kirjeldab, et teda on süstemaatiliselt eemaldatud sotsiaalmeediast ning mitmed pangad on keeldunud talle kontot avamast tema poliitilise tegevuse tõttu. Kaebuse esitas avaliku võimuasutus DILCRAH — riikidevaheline delegatsioon rassismi, antisemitismi ja vaenuga võitlemiseks. Samal päeval teatas The European Conservative ka Saksamaalt, et Baieri nõukogu kaalub auhinna äravõtmist kirjastajalt, kelle ainus süü on side AfD-ga.
Neid juhtumeid ühendab küsimus, kus läheb piir sõnavabaduse ja karistatava kõne vahel, ning kas avaliku korra kaitseks loodud institutsioonid rakendavad õiguslikke vahendeid teatud poliitiliste vaadete mahasurumiseks. Boll saab oma keeldu vaidlustada kohtus; d’Escufon’i kohtuotsus selgub lähipäevil. Mõlema juhtumi puhul ei ole avalikule arutelule esitatud sõltumatut faktianalüüsi: FSK pole oma otsust põhjendanud, Prantsuse kohus pole oma otsust veel langetanud. Kriitiliselt on oluline märkida, et The European Conservative on ise selgelt ühel positsioonil nendes vaidlustes, mistõttu tuleb materjali lugeda teadvustades, et tegemist on argumentatiivsete uudislugudega, mitte neutraalse ajakirjandusega.
Jälgida tasub d’Escufon’i kohtuotsust (18. juunil) ja võimalikku edasikaebust, samuti Bolli kohtuvaidlust FSK-ga Saksamaal — mõlemad võivad saada proovikiviks sõnavabaduse piiride üle käimasolevates ELi tasandi aruteludes.