“Kommi asemel” (Vastupandamatu) Visuaalse mõtlejana on mul plaati kuulates silme ees kosmilise olemusega kolonoskoopia. See ei ole sitanali – avaloos kõlavad heliruumid ja helged akordid sisaldavad nii mõndagi, mis iseloomustab praegust digitaalselt konfliktset aega, meenutades mulle OPNi loodud heliriba filmile “Uncut Gems”. Heliruum jääb laiaks ja heas mõttes müraseks – esimese pala järel sõidab kuulaja läbi Valsi püstitatud heliseina, jättes asfaldile maha albumikaanel kujutatud rehvide jäljed. Kudos, Ingmar Järve – Eestis ongi vingeid kaanepilte ja plaadikujundusi liiga vähe. On tore, et eesti muusikud ei karda kingi vahtida ja julgevad luua üüratuid mürakoopaid, määratledes neid seejärel pikakajaliste soolotrummide või ujuvate vokaalidega. Kõrvast ei lähe mööda ka tõenäolised mõjutused teistelt artistidelt, kellega Vals koostööd teeb – “Sünesteesia” kõlab nagu täielikult Meisterjaani juurtega lugu. Robotšamaanlik hääl, kes laulab nirvaanast? Vahepeal võiks vanduda, et tegemist ongi Jaani häälega.
